lõpukirjand

Tänase päeva puhul väike kõrvalepõige kaugesse minevikku. Kuna ma olen ikkagi liiga noor selleks, et kirjandikirjutamisega laste kaudu seotud olla, siis oleks see teema minust täiesti mööda läinud, kui Arteris poleks olnud artiklit, milles küsitleti tänase üleriigilise integratsioonilise suursündmuse kirjandieksami puhul tuntud tegelasi, mida nemad oma kirjandikirjutamisest mäletavad. Ma hakkasin mõtlema, et mida mina oma lõpukirjandist mäletan. Enda teemat ei mäleta, aga üks teema oli midagi seotud kiirusega ja äsja kiiruse tõttu elavate hulgast lahkunud Ayrton Sennaga, keda koguni tsiteeriti. Mäletan veel seda, et kirjandi kirjutamise päev oli 01.06. Nüüd on eksamite sooritamise ajad ikka märgatavalt varasemale ajale liikunud, nii et abituuriumiaasta koosnebki vist ainult sellest, et käib üks pidev eksamiteks ettevalmistumine. Kirjandi kirjutamise kuupäev jäi mulle aga sellepärast meelde, et sellel päeval on ühe klassiõe sünnipäev ja talle omaselt jõudis ta eksamikirjutamise kohaks olevasse saali ühena viimastest. Samal ajal, kui mina korraliku inimesena, vist pool tundi varem kohal olin ja hullult pabistasin. Kui pinginaaber talle õnne oli soovinud, taipasin minagi peopesade higistades sünnipäevalapsele õnne soovida. Teemasid loeti siis juba raadio kaudu ette (või on neid alati raadio kaudu edastatud?), nii et klassijuhataja hoiatas, kui kirjanditeema taas mingis tunnis jutuks tuli, et kindlasti istuvad teie kõigi vanemad sel ajal raadio juures ja mõistatavad, et mis teema ta valis.
Arvukate maikuus toimunud kirjandikirjutamise konsultatsioonideks muutunud kirjandustundide ajal räägiti veel koolifolklooriks muutunud lugu sellest, kuidas mingi lend oli rahulikult kirjandeid kirjutanud, kui üks poiss järsku oma kohalt püsti kargas ja suitsu nõudis. Õpetaja tormas teda rahustama, et ei saa praegu mingit suitsu teha, koolilapsed ei tohiks üldse suitsetada, eriti veel eksami ajal ja kooli territooriumil. Aga poiss tahtis saada hoopis Suitsu luulekogu. Ühes tunnis rääkis meie õpetaja veel seda, et loomulikult saavad need, kellel oli eesti keel aasta jooksul „4“, aga kirjand tuleb „5“, koondhindeks viie. Ja vaatas sealjuures paljutähenduslikult mulle otsa, sest ma olin viimase aasta jooksul eesti keeles väga kõvasti arenenud ja selle igikestvalt kolmelt koguni 4-5 vahele upitanud, aga aastahinne ähvardas ikkagi „4“ tulla, nii et ta andis mulle tõeliselt tuule tiibadesse, et on lootus veel üks „5“ lõputunnistusele saada, kus mul põhiliselt viied olidki, paari kolme ka sekka, eesti keel oli siis ainus, mis ähvardas „4“ tulla. Ja tuli lõpuks ikkagi „4“, sest ma sattusin ikkagi kirjandi kirjutamise ajal nii auru alla, et ei suutnud ennast pidada ja kukkusin igast teemast läbisegi vatrama. Mitte, et ma mingi düsgraafik oleksin olnud, aga ma ei salli igasuguseid reegleid ja muud sellist, kus soravalt oma juttu ajada ei saa, vaid peab mingitest piirangutest lähtuma. Kirjandi sisude eest sain alati hindeks „5“, aga keeleline pool võis isegi „2“ olla. Või midagi sellist, lõpukirjandit ennast täpselt ei mäletagi, mida või millest ma seal kirjutasin, on meeles ainult need emotsioonid, tohutu pingutamine ja muud sellega seonduvad pisiasjad või konsultatsioonidest meenuvad mälupildid.