Manon

Jules Massenet' ooper „Manon“, lavastaja Marko Matvere, Vanemuine
Mul oli selle ooperiga seoses millegipärast, et see on ilge jama. Vist sellepärast, et sama helilooja varemkuuldud ooper „Don Quijote“ oli tõesti jama (või oli tegemist eriti jama lavastusega), igal juhul ei meeldinud mulle vaprast rüütlist pajatava ooperi muusika, mis oli eelmise sajandi alguse muusikale omaselt parajalt kakofooniline ja ilma ilusate kaasalauldavate viisideta. Ja siis veel „Manoni“ lavastaja nimi – Marko Matvere? Lavastab ooperit? Mingi täielik absurd. Marko aktsiad langesid minu silmis tugevalt peale eelmisel suvel nähtud „Vihurimäed“, kus ma kunagist andekat staarnäitlejat ja Viljandis väga andekalt komöödia „Saateviga“ lavastanud meest äragi ei tundnud, nii kahvatu ja kommertsedule suunatud oli see Alatskivil toimunud üritus ja kõik head näitlejad, eesotsas Markoga, seal sees. „Vihurimäe“ järgi tundus, et Marko ainus funktsioon selles etenduses oli kõlav nimi plakatil, et publikut kokku meelitada ja pikaks ajaks ette väljamüüdud etendusi tekitada. Et leviksid kuuldused Vanemuise suvelavastuse kohta, mis järelikult peab maru hea asi olema, kui seal mängib Matvere ja pileteid pole saada.
Nüüd nähtud „Manon“ kummutas täielikult mu eelarvamused, et tegemist on jama looga ja Matvere kui senitundmatu ooperilavastaja ei kõlba kuhugi. Täiesti asjatud eelarvamused olid. Ooper oli võrratult hea ja oli hea vist just suuresti tänu lavastaja Matverele. Kuigi päris esimesed stseenid tundusid totralt kahvatud, seda eelkõige kostüümide suhtes. Laval liikus hästi kahvatutesse värvidesse riietatud mass koori näol, samuti ei hiilanud ka solistid oma kostüümide poolest just esimeses vaatuses. Kuigi koorilauljate kostüümides oli siiski niipalju vaatamisväärset, et sai jälgida erinevatel rõivaesemetel kasutatud detaile: kellel kui pikk seelik, kuhu tasku või lukk paigutatud, kellel mis lõikega kleit. Aga värvide poolest oli see kõik ääretult kahvatu, nii et ma muutusin juba kunstnik Maarja Meeru töö suhtes äärmiselt kriitiliseks. Õnneks suutis kunstnik ennast järgnevate vaatuste puhul värvide, elegantsi ja uhkete kostüümide sissetoomisega rehabiliteerida. Esimeses vaatuses on isegi nimikangelanna Manon väga naeruväärses kostüümis – põlvini ulatuv pruun vormitu kleidike ja selle peal veel vormitum, välja veninud ja osatäitjale mitu numbrit suurem hall kampsun. No nii naeruväärses riietuses ei käi mitte keegi ringi, olgu ta kui vaene ja kui sügavalt provintsist pärit kui tahes. Siinjuures oli veel eriti naljakas, kui maalt tulnud Manon hakkab imetlema kerglaseid linnapreilisid, kui ilusad ehted ja uhked kleidid neil on. Muudkui laulab „uhked kleidid ja uhked kleidid“, mispeale tütar küsis: „Kus need uhked kleidid on?“
Erilise kiitusena Matvere tööle ja Massenet' muusika paeluvusele mõjus seegi, et kümnendates eluaastates lastepaar suutis ja tahtis selle etenduse lõpuni vaadata, on väga vähe oopereid, mida nad lõpuni kuulata kannatavad. Kusjuures veel prantsuse keeles lauldud ooperi, kus lauldu sisu neile suuremas osas arusaamatuks jäi, sest nad ei jõudnud korraga ülevalt lugeda ja laval toimuvat jälgida. Lihtsalt laval oli kogu ooper nii hästi edasi antud, et selle mõistmiseks polnudki laulusõnadest ja süžee mõistmisest arusaamine hädavajalik. Piisas, kui vaatasid lavale, jälgisid kõiki neid emotsioone, mida lauljad väljendasid, ja ka muusika oli selline, et andis edasi kõik kuni kõige sügavamal hingepõhjas peituvate tunneteni, olgu selleks siis varjatud rõõm või ülevoolav valu. Ja muusika kohta veel niipalju, et ühe motiivina jäi teise vaatuse leitmotiivist kostuma midagi NL hümni alguse sarnast.
Kuigi samas peab ütlema, et natuke oli Matvere selle etendamise ja erinevate tasandite sissetoomisega ka liialdanud. Laval toimus kogu aeg tegevus „mitmel rindel“. Väga vähe oli intiimseimaid stseene, kus laval viibib ainult 2 lauljat, ja rohkem mitte midagi ei toimu. Kuigi selle üle, et duetid või ansamblid oleksid lämmatatud, ka kurta ei saanud, needki olid olemas, kuid harva nii, et nad oma mõjuvusega täies jõus esile pääseksid. Vaid loetud korrad sai jälgida tegelaste duetti nii, et tegelased olid laval kahekesi, enamasti toimus ikka midagi taustaks – kas askeldas ringi koor või teised tegelased või lasti käiku koguni tehnilised „eriefektid“. Nii et vaadata oli kogu aeg midagi, selles mõttes oli tõesti huvitav, et kui sageli on mõne pika soolo või dueti ajal endalgi ooperi vaatamisel igav hakanud, et kaua ta nüüd seisab ja laulab seal, siis Matvere töös ei tulnud sellist hetke kordagi ette, et no aitab ka nüüd juba.
Ooperikoor laulis suurepäraselt ja näitles veel paremini. Igas stseenis, kus koor laval oli, oli neil lavalviibimiseks mingi tegevus, seda isegi siis, kui koori muusika ja laulunumbrite pärast lavale tuua poleks vaja olnud. Näitkes kujutab koor neljanda vaatuse illegaalse mängusalongi külastajaid ja teevad seda väga tõepäraselt, absoluutselt iga laval viibiv laulja. Naljakas oli selle stseeni juures, et hasartmängu, mis iganes mäng see siis ka polnud, mängiti kärbselapatsitega. Tundus, et tegemist oli kirbuvõistlusega, naissoost krupjee hoidis midagi pikalt oma käes mängulauda kujutava poodiumi kohal, ülejäänud mass tummalt, kuid samas väljenduslikult kärarikkalt sellele ootusele kaasa elades. Siis visatakse midagi mängulauale ja mängijad hakkavad mööda lauda lapatsitega lahmima. Selle stseeni puhul oli tegemist äärmiselt hästi välja mängitud hasartmänguga kaasneva ärevuse ja tihti hüsteeriaks kasvava enda mittevaldamise kujutamine. Manon väljendab oma ärevust sellest stseenis suitsetamise matkimisega, ega ooperilaulja vist lauldes suitsetada ei saakski, isegi selisel juhul, kui Popova päriselt suitsetab (mida ma ikkagi hästi uskuda ei taha), et ta oleks saanud reaalselt sigareti põlema panna ja oma äreva aaria ajal seda kimuda. Samasugust tõetruud dramatismi väljendab iga kui viimane naiskoori artist kolmanda vaatuse kirikustseenis, kus paheliselt himuratest naistest koosnev kogudus tuleb vaimuliku seisusesse pääseda üritava des Griuex' armulauale. Vagurus kasvab hetkega üle lihahimuks, kui üks naine, kellele vaimulik küpsist suhu pistma hakkab, Des Grieux' käe külge klammerdub ja vaimuliku lähedusest vaimustuses laamendama hakkab. Peale mida, taas huvitav lavastuslik detail – des Grieux' jätkab tseremooniat kummikinnastes.
Selle tõttu, et tegemist on nii mitmekihilise lavastusega, kus pakutakse ooperilavastust selle kõige mitmekülgsemas vormis – väljendub nii ilus muusika, head soolod, oskuslikult väljamängitud esitused, lavaline liikumine, koomika, miimika, lavakujundus, detailid – on Tartu „Manon“ kindlasti üks selliseid lavastusi, mida tuleb mitu korda vaatamas käia, et kogu seda mitmekihilisust täielikult ja lõpuni aduda. Kuigi 2 vaatamiskorda seisavad meil veel kindlasti ees, sest tahaks näha ka teisi koosseise, peale selle, mis meil nähtud sai, nimed on igal juhul kõlavad ja sellised, keda tahaks kindlasti ära kuulata. Kasvõi siis üheks-kaheks vaatuseks kohale minna, kui tervet ooperit enam ära kuulata ei viitsi, sest tegemist on tõelise mammutteosega. Kestvuselt ei saa see ooper lähedale küll Wagnerile, aga tubli 3,5 tundi vaataja ajast võtab ära küll. Samas peab ütlema, et saadud elamus ja positiivne laeng olid sedavõrd võimsad, et mul polnud kahju mitte ühestki minutist, mis „Manoni“ vaatamisele kulutatud sai.
Kohe algusest hämmastas muidugi kogu see mängulisus, millega Matvere on töö ooperiga ette võtnud, kõik, kes laval liiguvad, on pandud tegutsema ja näitlema, midagi sellist, mida ooperilaval just tihti ei kohta. Draamanäitlejat Matveret oli tunda nii selles, et ette oli võetud eriti põhjalik ja head tulemust kandnud töö lauljatega, kes mitte lihtsalt ei tulnud lavale ja seistes, hädiseid emotsioone edastades oma aariaid ära ei laulnud, vaid kõik oli täis liikumist ja kõrgel tasemel näitlejameisterlikkust. Kuni viimastegi kooriartistideni välja. Vaatasin hämminguga äratundmatuseni muutunud Vanemuise ooperikoori, oskavad küll, kui tahavad, ja kui juhtub olema lavastaja, kes neid sellele suunab või neis peituva näitleja väljendamiseks vaba voli annab. Lavastaja Matvere kui draamanäitleja lavastusstiili juurde käib kindlasti ka see uuendus, et „Manoni“ ooperis kasutatakse selle originaalis puuduvaid retsitatiive. Mõned stseenid on lauldes väljendamise asemel asendatud muusika saatel rääkimisega ja need stseenid on samuti sellele lavastusele omaselt väga kõrgetasemeliselt esitatud. Puudus see ooperilauljate kõneesitustele omane hägusus ja tehtud näitlemine, ka retsitatiivis esitatud fraasid kõlasid ülimalt loomulikult. Kuigi minu jaoks jäi siiski küsitavaks, milleks asetada Massenet' kaunist muusika saatel kõlavat laulu tavalise deklameerimisega.
Aga et siis see teema, et ikkagi muutub see mitmekihilisus ooperi jälgimisele pisut saatuslikuks, sest tõesti on väga raske, ole sa nii kogenud teatrikülastaja kui tahes, ja harjunud erinevate teatriväljenduslaadide puhul oma tähelepanu jagama, aga selle lavastuse täisjälgimisega ei saanud isegi mina hakkama. Eriti veel siis, kui tuleb tegeleda kõrvalistuvate väikeste vaatajatega, et nende küsimustele vastata või neile midagi omal initsiatiivil lahti seletada. Nii näiteks pälvisid minu jäägitu tähelepanu ooperi lõpustseenis ootamatult lavalaelt alla sadama hakanud paberikübemed. Kui esimene läiklev sillerdis aeglaselt ringeldes-lenneldes alla langes, vaatasin ma, et see on ju Vene Kultuurikeskuse efekt, seal sajab ka iga etenduse ajal vähemalt 1 selline asi laest alla. Aga kohe järgnes sellele lendlevale asjale veel teine ja mida edasi aeg läks, seda intensiivsemaks väikeste kübemete sadu muutus. Nende sademete läiklevat langemist oli nii huvitav jälgida, mis vormiga, mis suurusega, milliseid varje lennates jätavad, kuhu kukuvad, kui tihedalt neid sajab jne. Need kübemed muutusid vahel ka päris suureks, siis oli huvitav vaadata, kuidas erineva suurusega pudemed erinevas kiiruses alla langesid. Nii et selle kõrvalefekti tõttu läks peaaegu tervikuna kaduma ooperi traagiline lõpustseen.
Kogu selle saju kõrvaliseks nähtuseks muutusid lava keskel olevad peategelased Manon ja des Grieux. Tegemist on äärmist valu täis finaaliga, kus Manon tuuakse lavale prostituutide vankris, mida konvoi saatel asumisele viimisele suunatakse. 3 kooriartisti mängivad lõbunaisi, seisavad ja flirdivad viimases pääsemislootuses neid konvoeerivate meestega, kasti põrandal on kaltsukott, mille sees Manon, kes des Grieux' palvel kastist välja tuuakse ja hoolimatult lavapõrandale visatakse. Juba Manoni nägemine selles stseenis on kipitavalt valus – endisest elurõõmsast ja luksust janunevast neiust on saanud pügatud peaga tema hiilgeaegu meenutavas räbalas kleidis ja katkistes sukkades ärapiinatud räpane ja äärmiselt määrdunud inimvare. Pika laulustseeni jooksul sureb Manon des Grieux' käte vahel, aga ma arvan, et enamuse vaatajate tähelepanu oli selle stseeni asemel hoopis langevate sillerdustega hõivatud, nii et kogu selle stseeni sügavam sisu ja tragism läksid suuremas osas kaotsi. Nii et veel üks põhjus, miks teises koosseisus seda ooperit vaatama minna, et lõpustseen korralikult ära näha. Pealegi on teiste koosseisude Manonid nii huvitavad lauljad, et neid tahaks kindlasti selles rollis näha. Eriti imekaunist ja varem kontsertettekannetel sümpaatselt silma hakanud Kädy Plaasi, kelle Manoni Areeni arvustuses Popova esitusest paremaks peeti.
Samamoodi hägustus tähelepanu peaaegu igas stseenis, eriti muidugi kõige värvikamateks kujunenud ülalpool nimetatud vaatuses mängusaalis ja armulauastseenis. Ooperikoori mängulaua ümber toimuvat sebimist oli nii lustlikult põnev vaadata, et selle tõttu läks mul kaotsi üks ooperi põhimoment, millest tekkis tüli des Grieux' ja Guillot' vahel. Mille tulemusel jäi meelde taas võrratu „tagaplaanstseen“, peale suurt raevutsemist ja seda, kui kogu mängusaal on pea peale pööratud, lahkub Guillot, et tulla tagasi koos politseinikega, kes illegaalses mängusaalis alles seal toimunud tüli tõttu niigi äreva publiku veel rohkem ärevile ajavad, kuni selleni välja, et rahvas viskub pikali maha. Siis on üks hästi tore moment, kui inimesed hakkavad aru saama, et neile ei tehta sellepärast midagi, et nad keelatud mängupõrgus viibivad, vaid kohale tuldi hoopis Manoni ja des Grieux' pärast. Väga vahva on vaadata, kuidas krupjeed kehastanud kooriartist ning ühte kõrgseltskonnadaami kujutav Merle Jalakas küünarnukiga ribidesse tonksates ja pilguga Manoni juures toimuvale viidates, teineteisele rahulolevalt keelt näitavad ja silma pilgutavad, et no lõpuks ometi viiakse see meile pinnuks silmas olnud Manon politsei poolt minema. Rivaal kaob igaveseks. Armulauastseeni tulemus oli aga see, et ooperi peakangelased laulsid altarit kujutava kõrgendiku peal oma osi, kui neile satub peale vikaar, kes turumutina naiskoori kohale toob. Naiskoor laulab ja liigub protsessonina, tehes liikumise saateks multikultuurselt ülisobiva Madonna „Like A Prayer“ stiilis tantsulise kulgemise.
Ainult kiidusõnu võib öelda ka osatäitjate kohta. Manoni mängis Alla Popova, kes alguses häiris sellega, et ta on paks, kuigi ooperilauljate puhul tuleb sellega vist harjuda, et ooperit vaadates tuleb alati silm selle koha pealt kinni pigistada, et keegi ütleb ligi 100 kilo kaaluvale daamile „ma armastan teid“. Nende tõeliselt paksude primadonnade kõrval on Popova muidugi täitsa heas vormis, aga siiski häirivalt trullakas, et kõiki tema ilu kohta käivaid sõnu uskuma jääda. Aga solist Kremeni kõrval, kellel alumisel korpusel 100 kilo ja 200 cm ümbermõõtu, nägi Popova tõesit saledamast saledam välja. Samas ooperi kulgedes, suutis Popova mind sedavõrd oma hääle ja esitusega võluda, et juba teises vaatuses suhtusin ma paksu Popovasse kui päris armsasse paksukesse. Popova Manon oli igas mõttes ideaalne, milline hingestatus temast välja voolava muusika taustaks, milline silmade mäng, millised väiksed miimid näos, see kõik oli lihtsalt võrratu. Aeg-ajalt lõi Popovat vaadates silme ette tema esitatud Rosalinde Straussi „Nahkhiires“. Palju sõnalise teksti edastamist nõudvas koomilises operetis oli Popova ikka täitsa halenaljakas. Seda nii oma kehakaalu kui eriti just sõnalise osa poolest, kui siin on oluline, et laulja tekst mõjuks koomiliselt, aga samas arusaadavalt, mitte aktsendihäguse lälinana, nagu see Popova Rosalinde suust välja paiskus. Ja ka laulu poolest polnud „Nahkhiires“ ooperilaulja esitus parem, ikka kõlas läbi aktsent ja samas ülepingutatud klassikalise häälekooliga esitus, mis kerglasemas muusikažanris laulmise juurde kohe kuidagi ei sobi. Prantsuse keeles laulmisega sai aga Popova suurepäraselt hakkama ja siin olid just õigel kohal tema ooperilaulja hääl kui ka muud voorused.
Des Grieux' osas saime näha kristalselt kõlava häälega üldse mitte türklase välimusega türgi tenor Deniz Leonet. Tema laul oli suisa selline, eriti kõrgregistrid ja forte, et pani hinge kinni pidades kuulama. Taas üks selline asi, mis kogu lavastuse terviku ja mitmekihilisuse juures vaataja tähelepanu hajutamise lõivu nõudis, sa kas jääd suu ammuli tenorit kuulama ja imetlema, kuidas see hääl niimoodi välja voolab, kuidas see kannab, milline tunnetepalett sinu ette laotub, või jälgid mingeid detaile, mis mujal lavalaotuses toimuvad või mis kuskil dekoratsioonides silma hakkavad. Kui juuksed olid türgi tenoril suurepärased ja kadestapanevalt volüümikalt, siis natuke koomiliselt mõjus laulja kasv – väga lühike mehike. Koos samamoodi lüheldase Popovaga moodusasidki nad üpris harmoonilise, kuid samas natuke lapseealisele armastusele viitava ansambli. Eriti naljakaks läks asi siis, kui lavale ilmus krahv des Grieux Taisto Noore kehastuses, mängides lühikese trullaka poisi isa. Selliseid isa ja poja duette vaadates jäi tõesti mulje, et selle lavastuse des Grieux on alaealine, sest ei saa ju nii pikal isal olla nii lühike poeg. Kui des Grieux noorem ikka on krahvi poeg, võib olla on sohilaps, siis on selline kasvuvahe arusaadav. Ma saan aru, et ooperisse valitakse osatäitjaid eelkõige häälematerjalist lähtuvalt, aga just sellised ebakõlad, mis tavaliselt ooperites esinevad (korpulentne neiu, kellesse meeletult armutakse, või täiesti erinevate füüsiliste näitajatega lapsed ja nende vanemad), teeb ka kõige traagilisemalt ja tõsimeelsemalt mõjuma pidavad ooperid naeruväärseks.
Kõige parema mulje jättis aga Lescaut' rollis säranud Atlan Karp, kes oma häälekandvusega tegi ära isegi türklasest peategelasele. Ja Karbi häälekasutuse puhul ei saa öelda, et ta oleks tulnud lavale ja kogust jõust pasundanud, nagu mõnel eriti tugeva ja mastaapse hääle omanikul kombeks on. Karbi esitus oli igati intelligentne, kõlas oli kuulda kõiki varjundeid, tema olekus väljendus igale stseenile vajalik hoiak, laulja ei olnud väljas ainult selle peal, et oma hääle tugevusega lüüa, vaid jälgis oskuslikult kõiki Lescaut' tegelaskujule omaseid intonatsioone. Kuni viimase detailini, väga hea esitus. Karpi kuulates, tuli mulle äratundmine, et pole see Vanemuise ooperi seisukord nii lootusetu sugugi, vähemalt mõned üksikud väga head lauljad on neil olemas, isegi nii heal tasemel lauljad, et suurematele ooperilavadele jõudnud lauljatele pika puuga ära. Ooperi alguses ajas segadusse Leone ja Karbi sarnane välimus, mõlemad kogukalt paksud mehed pikkade lehvivat juustega. Päris mitu stseeni ei saanud aru, et tegemist on erinevate tegelastega, kui nad eraldi stseenides lavale ilmusid, kuni nad siis ühes stseenis lõpuks kahekesi koos laval olid, kui tekkis ohoo-efekt, et neid on hoopis 2!
Väga meeldis ka Manoni ihaleva Bretigny rollis üles astunud Taavi Tampuu. Kahju ainult, et tema lavaaeg nii lühikeseks jäi, ooperi lõpus ta kummardama ei tulnudki, nii et oli siis palju varem oma partiiga valmis saanud, et ei viitsinud ooperi lõpuni tööl olla. Just Bretignyga seoses tekkis mul paralleel Manoni ja Violetta vahel, seda veel enne seda, kui ma vaheajal kavalehelt lugeda jõudsin, et Massenet' muusikaline draama erineb loo aluseks olevast Prevousti romaanist just selle poolest, et ooperi kangelanna on rohkem Verdi Violetta moodi. Manoni enda kõrvale ilusaks linnukeseks või ehteks ihkava Bretignyga tuleb ooperisse isa teema, mis muudab armunute olukorra raskendatuks ja ühtlasi ka Bretigny jaoks tülika konkurendi des Grieux' kõrvaldab. Kuigi sellist vastuseisu, nagu „Traviatas“, et mehe suguvõsa on vastu kõrgaadlist pärineva poja suhtele kurtisaaniga, „Manonis“ pole, on siin teatud paralleelid ikkagi olemas. Mõlemad naised ihkavad säravat elu, vajavad Pariisi, kõrgseltskonda, rikkust, armastust. Taas väga mänguliselt esitatud stseenis Manoni ja des Grieux' magamistoas, kuhu sissetungijatena saabuvad Manoni nõbu Lescaut ja Bretigny. Siin on olulise detailina välja toodud Bretigny püüdlus pääseda Manoni südamesse ja kaunist naist endale võita, kui kogu selle stseeni vältel vaatab Bretigny Manoni ainult mehe pilguga. Just sellise mehe pilguga kes seda naist tahab. Ja kvarteti ajal, kui kogu nelik seisab üksteise lähedal, hõivab Bretigny positsiooni oma südamedaami selja taga ning paitab tal salamisi kätt, mis tegevus aga Manoni raevunult rabelema paneb, et soovimatu mehe puudutusest vabaneda.
Veel kiidusõnu lavastaja Matverele. Imetlusväärne, kuidas ta oskas lauljad lavale just nii paigutada, et kogu selle maja akustika kõige paremas kvaliteedis esile tõusis. Vanemuise väikses majas on väga vähesed lavastajad suutnud ooperi nii lavale luua, et sellest absoluutselt iga üksik noot suurepäraselt ja just sellele noodile omasel väljendusskaalal kõlama jääb. Ilmselt ei ole see nii palju Matvere kui hea draamanäitleja teene, vaid hoopis Matvere kui suurepärase muusikaartisti (Matvere Georg Ots nii filmis kui Linnahalli laval) teene. Nii et Matvere puhul võib täitsa julgelt kasutada väljendit „mees nagu orkester“, valdab absoluutselt kõiki ooperi lavastamise juures vajaminevaid kunste, on ise näidelnud ja laulnud, on lavastanud, nii et suurepärasemat partiid ühele ooperile selle lavaletoomisel annab otsida. Matvere suutis iga laulja asetada just sellesse kohta, kust tema hääl parimate omaduste jõul ideaalselt saali kandus. Ja sama imetlusväärne oli ka Matvere oskus panna lauljad sedavõrd pingutama, et nad olid võimelised esitama oma raskeid ja füüsilist pingutust nõudvaid aariaid veel rohkem füüsiliselt pingutades. Väga paljudes stseenides tuli lauljatel lahkuda neile hääleedastamiseks sobivaimast positsioonist – kahe jalaga sirgelt maas seistes ja kätega kõhtu toetades esituses. Ka lamades, olgu siis kõhuli või selili, külili või poollamangus, samuti igasugustes muudes poosides, kükitades, hüpeldes, kuidas iganes, suutsin lauljad endast välja pigistada parima, nii et ükski heli ebakvaliteetse esituse tõttu kaduma ei läinud. Perfektne!
Kunstnik Maarja Meeru kostüümid olid huvitavad, kuigi pisut küsitavaks jäi Manoni esinemine teises vaatuses pidžaamas. Selles stseenis oli kujundlikult üldse palju küsimusi. Eriti muidugi peakangelanna ööriietuses selles stseenis toimetamas. Sellest võis veel aru saada, et ta koos armukesega voodis ameleb ja vahepeal mööda korterit pidžaamas ringi askeldab. Aga kui saabuvad võõrad, siis oleks ikkagi sünnis endale midagi peale tõmmata või midagi selga panna. Ega isegi tänapäeval pole enamus inimesi nii vabameelsed, et mitte just kõige parematest sõpradest külalisi pidžaamas vastu võtavad. Samuti oli imelik see, kui stseeni käigus, kui armunud paar seisab ruumi külje peal ja midagi omaette arutades laulab, külalised ennast voodisse teki alla sisse seavad, otse tänavalt tulnutena, kingades ja üleriietes. Bretigny puhul võiks sellest käitumisest veel aru saada, ta tahaks nii väga selle voodi peremees olla, aga ikkagi tundub selline käitumine kuidagi teemast väljas. Stseeni lõpuks, kui Manon on oma kallimast lahutatud ja Bretignyl on võimalus des Grieux' koht hõivata, tuleb mees andamiga, mõlemad käed firmamärkidega ostukotte täis, esiplaanil Sangari paberkott. Veel mõjus selles stseenis koomiliselt toa nurka asetatud ülisuur lillevanik (austaja Bretigny saadetud), mille kohta natuke armukadedust väljendav des Grieux oma südamedaamilt aru pärib. Manon vastab naiivselt silmagi pilgutamata: „See visati aknast sisse, mina ei tea, kes selle tõi...“ Võib ette kujutada, milline peab olema aken ja kuidas see välja näeb, kui inimese pikkune ja mitme inimese suurune lillekimp sealt sisse lennutati.
Ooperit oli küll kaasajastatud, kuigi mitte päris lõpuni Sisse toodud mobiiltelefone, diktofone ja mingeid imelikke sõidualuseid, mida libreto järgi nimetati tõldadeks, kuid mis klassikalisele versioonile tõllast kaugeltki sarnased polnud. Samas aga olid tegelased nii käitumise kui eriti laulusõnade poolest (mida kaasajastada või muuta teatavasti ei saa, eriti sellisel juhul, kui ooperit esitatakse originaalkeeles) ikka need XIX sajandi lõpu inimesed, kellena neid helilooja Massenet' läbi oma muusika kujutas. Ja kõrgema seltskonna kostüümid olid tüüpilised selle ajastu moele, küll pisut stiliseeritult, aga ikkagi krinoliiniga kohendatud laiad ja avara ülemise osaga, maitsekates värvides kleidid. Elegants hakkas eriti hästi silma mängusaalis toimunud peeglistseenis. See on viimasel ajal erineva žanri teatrilavastustes väga tihti välja toodud stseen, kui tegelased seisavad näoga saali poole eeslaval ja toimetavad seal justkui peegli ees. Ka nüüd oli naistekvartett niimoodi paigutatud ja tänu sellele, et nad kujuteldava peegli ees ennast imetlesid-kohendasid, olid nende uhkelt maitsekad kostüümid kogu ilus ja iga nurga alt paista. Naljakas lavakujunduslik detail oli esimeses vaatuses üle lava tõmmatud kuivama pandud pesu, mis kujutas endast pesunööri selle sõna otseses mõttes. Mitte, et oleks riputatud postide vahele nöör, mille peal on kuivav pesu, vaid pesu oli kokku seotud nööriks ja niimoodi rippuma pandud. Hiljem kasutati seda pesust nööri Lescaut' taltsutamiseks, kui Manoni õnnetu nõbu nende nööridega samamoodi nagu King-Kong massiivsete raudkettidega kinni seoti – ahel kummagi käe ja kummagi jala otsas, ka Lescaut' seismispoos oli vahepeal väljanäitusele välja pandud hiigelahvi omaga sarnane.