peter paani viimase etenduse puhul

Kui see nüüd tõesti viimane etendus on, sest Vanemuine on vist ainus teater maailmas, kes püüab publikut selliste trikkidega, nagu väljakuulutatud "viimane", mis polegi tegelikult viimane. Nagu mitu aastat järjest iga aasta ikka viimast korda toimuv "Memory" kontsert. Lasteballett "Peter Paan" tundus vaadates jama, aga tagantjärele ikkagi päris armas. Laste pärast pidin ära kannatama, neile küll meeldis ja oli päris naljakas, kogu aeg itsitasid midagi. Neile meeldisid need liikumised ja loomad ja keda seal kõik näidati. Oli videot ja oli tantsu, tundsime ära Saint-Saensi kalade teema “Loomade karnevalist”. Muusika poolest oli tegemist popurriiga, erinevaid viise siit ja sealt, ei olnud ühe ja kindla helilooja loomingu põhjal tehtud tantsumuusika. Väga kahju oli sellest, et muusika tuli lindi pealt, lastele oleks kasulik ikka korralikku elavat sümfooniaorkestrit kuulata, olgu ta siis kasvõi seal lavaaugus, aga vaheajal ja rõdult saaks ikka piiluda, kuidas üks või teine pill välja näeb või kuidas mängib. Kogu seda fantaasiamaailma oli muidugi täitsa vahvalt kujutatud, eriti piraate, kes polnud üldse jubedad, just sellised lastele mõeldud koomilised kujud, kes oma saamatuses ja vihas muigama panid. Siis oli seal veel inimsuurune naljakas koer ja mingid undiinitaolised olevused, peas olid neil sarved ja ühe jala külge oli kinnitatud lest.
Päris huvitavad nägid välja need fantaasiamaailma olendid, aga mulle jääb see Peter Paani lugu ikka liiga võõraks. See ei ole mingi selline minu lapsepõlve lugu, mida mulle unejutuks loeti ja millest minu lapsepõlves väga palju filme oli tehtud. Peterist nägin ma esimesi filme alles põhikooli ajal. Aga vähemalt on see selline südamlik lugu, kuigi mind häirib kogu aeg selles loos olev surmateema, nagu Lindgreni „Vendade lõvisüdamete“ puhulgi. On ju see Peter Paani mitte kunagi suureks saavate poiste maa surnud laste maa, kuidagi hästi julm. Ma ei leia, et lapsi peaks juba varasest east hakkama surma mõttega harjutama, niimoodi kunstlikult või ilukirjanduslikult ka veel. Kui see surm kuidagi reaalselt lapse maailma jõuab, et tuleb rääkida vanaemade-vanaisade surmast-matustest, siis jah, aga lugeda lapsele unejutte sellest, kuidas väiksel poisil vend ära sureb või sellest, kuidas surnud laste maal keegi Peter Paan elab, see on küll minu jaoks kuidagi võigas.
Muidugi mingeid selliseid äärmusi ka pole vaja, nagu „Nukitsamees“. Minu jaoks oli see nii jube lugu, kuidas lapsed metsa ära eksisid ja kollide juurde vangi jäid. Kui tuli välja film Lutsu teose ainetel, siis seda oli ka nii jube vaadata, ma täitsa värisesin, kui need kollide stseenid olid. Hiljem tähistati mingit "Nukitsamehe" filmi aastapäeva või oli mingi värk, et selle filmi parandatud versioon jõudis kinolinale ja siis küsiti laste käest, et kuidas meeldis, keegi vastas, et kollid olid naljakad. Mul jäi selle peale karp lahti, nad olid ju niiiiii jubedad…. Peter Paanile aga kõike head lavataguses maailmas, sellele vaatamata, et ballett minu jaoks natuke igav oli, oli see lastele ikka väärt kingitus.