3 õde

Päris hea lavastus oli. Igal juhul kõvasti üle keskmise. Palju andis muidugi juurde ka see, et see on minu jaoks püha Tšehhov. See peab ikka mingi väga mööda lavastaja ja väga jobud näitlejad olema, kes suudavad Tšehhovi ära rikkuda (nagu vahetult eelmine elamus). Seekord seda õnneks ei suudetud, vaid vene klassik säras oma aus ja hiilguses ning kõnetas saali kogunenud arvukat publikut. Igal juhul mind kõnetas väga, see “Kolme õe” põhiteema – millegi kättesaamatu, kuid hädavajaliku igatsemine, selle poole pidevalt õhkamine, selle puudumise pärast haige olemine, kogu aeg väsimus ja tüdimus. Selles mõttes oli alguses ka natuke ebamugav jälgida, et ei tundnud kõiki näitlejaid ära. Aga see oli ainult alguses paari stseeni jooksul, kui nad hakkasid lavale ilmuma, aga lõpuks ikkagi tuvastasin kõik mängijad. Peale ühe, kelle ma tundsin ära, et see on see mees, kes mängis Nora meest, aga mis ta nimi oli, see meelde ei tulnud. Samuti ei tulnud meelde tema kehastatava Tšehhovi tegelase nimi.
Selle mõttega, mis vist Tšehhovil algselt selle tükiga plaanis oli, et provintsis ei kõlba elada, ma küll kaasa minna ei taha. Selles mõttes on õed täitsa surnud. Noh nad on haritud ja ilusad, liiga head selle provintsi jaoks, aga mis siis? Raha näib neil piisavalt olema, võtku kätte ja sõitku minema oma Moskvasse, mis nad uluvad seal provintsis, kus kõik on fuhh ja kaka. Selles mõttes kõlas õdede õhkamine suurlinna poole eriti aktuaalselt, et ka tänases Eestis on väikelinnade probleem. Depressiivsed Eesti väikelinnad. Keegi ei taha nendes olla, kõik, kes ennast vähegi harituks ja huvitavaks peavad, tahavad sealt ära saada. Ja ei piirduta enam Eesti suuremate linnadega, vaid otse Euroopasse, tõelistesse metropolidesse. Selles mõttes on “Kolme õe” lavastus praegu küll otse nagu rusikas silmaauku. Isegi Maire Aunaste tuli hiljuti välja oma projektiga “Meie Euroopas”, kõlab päris selle teema sarnaselt. Äng väikelinnas olemisest.
Selles mõttes on “3 õde” väga huvitav lavastus, et ta hakkab kõlama sõltuvalt sellest, milline teater seda mängib. Kui mängib mõni Tallinna teater või suurlinna teater, siis on arusaadav, et tegemist on mingi muu ängiga, et Moskvat tuleb võtta kui kujundit, et nendel inimestel, keda selle suure linna teatrilavadel kehastatakse, on mingi muu probleem, Moskva on lihtsalt see juhtlõng, mille Tšehhov neile on kätte andnud. Aga kui seda lavastust mängib mingi väikelinna trupp, siis on kohe selge, et nad elavad seal oma provintsivalu välja. Ugala esituses jäi just see kõlama, on ju enamus nende trupist Tallinnast äratulnud (minema pidanud või aetud) näitlejaid. Sealhulgas kolmest õest 2 on endised Tallinna näitlejad, neist 1 – Liina Olmaru suisa mingis mõttes primadonna, ikkagi teatri aasta-auhinna laureaat. Seda kohe põhirolli eest, kolmandat õde mänginud Kadri Lepp on kogu aeg Ugalas töötanud, kuid samuti naisnäitleja auhinna saanud, seda siiski kõrvalosa eest. Nii et siis, kas kahte vanemat õde mänginud endised Tallinna primadonnad Olmaru ja Meriste etendasid rohkem Olgat ja Mašat või iseendid? Et tahaks ikka nii väga pealinna tagasi, see Viljandi oma provintsihaisuga ja väikese koha dilemmadega...
Ja siis kõik need muud kõrvalteemad. Kes keda armastab. Seda, et õdede vennanaisel Natašal on semstvoesimehega romaan, teab terve linn, aga seda, et Maša ajab liini Veršininiga ei mainita. Vastupidi, kui Maša otsustab oma suure saladuse õdedele paljastada, siis nad ei taha seda kuulda. Selline tüüpiline suhtumine, kui ei teadvusta ja ei pane tähele, siis pole probleemi olemas. Kuigi just selle silmade sulgemise tõttu võib probleem palju painajalikumaks muutuda. Samas täna oli esimene kord, kui ma suutsin neid õdesid kuidagi distantseerunult vaadata. Varem käis õdedega kaasas ikka teatud kirjanduslooline aura, see, mis mulje neist kirjanduskäsitluste kaudu on jäetud, et nad on rikka hingeeluga ülevad olevused või midagi sellist. Täna vaatasin neid kui täiesti mõttetuid babasid, kes millegipärast on endale pähe võtnud, et nad on kogu sellest prahist paremad. Kuigi ma ei näinud ühtegi põhjust, miks nad oleksid pidanud paremad olema. Kui nii väga on vaja seda toonitada, et 3 õde on paremad kui kogu ülejäänud linna naised, siis võiks kontrastiks ka mingeid külanaisi olla, sellist tõelist laata, aga neile kontrastiks on toodud ainult kohalik vennanaine Nataša, kes siiski täidab oma naisekohust, kolmandaks vaatuseks on Natašal juba 2 last, aga õed muudkui halisevad oma Moskva järele ega täida naiste põhilist funktsiooni.
Õed justkui armastavad, Maša on koguni abielus, aga lapsi pole kellelgi. Ja sellest ka nende valu põhiline olemus, milleks varjata seda mingite suurte sõnade, mõtete ja filosoofia taha, tegelikult on selle kolmiku valu selles, et nad ei saa lapsi. Või ei taha neid. Pigem vist ei taha, sest nende tekstist kumab läbi ainult suur armastus Moskva järele, eriti noorukesel Irinal, aga ei kunagi midagi sellist, et tahaks last, tahaks kedagi armastada, nagu Nataša oma Bobikut armastab. Isegi seda, kui kogu aeg “kohatuid” nalju tegev Soljonõi vastab Natašale, kes räägib talle pikalt Bobiku kõhuvalust, et ma praeks teie Bobiku ära ja sööks ta ära, kutsub esile kogu seltskonna naeru. Õed on nagu mingid lastevastased olevused, isegi nende ainsa venna lapsed on neile nii vastumeelsed, et nende laste kohta lollide naljade tegemine ajab neid naerma. Olla ema ja mässata mingite titelappidega on nende jaoks alandav, nemad on sellest kõrgemal, nemad valdavad mitut keelt, on haritud ja hingelised... aga selle juures siiski naistena nii õnnetud ja ka tarbetud.
Meestegelastest meeldis mulle kõige rohkem Soljonõi Tanel Ingi esituses. Tal olid tõesti vaimukad naljad, nii et oli täiesti arusaamatu, miks teda seltskonnas ei taluta. Soljonõi on armunud Irinasse, aga Irina võtab teda viienda rattana vankri all, sest Irina on “nähtamatus” paaris Tusenbachiga. See on selline samasugune liin, nagu “Kirsiaias” kumab läbi Lopahhini ja Varja armastus. Kõik teavad, et nad teineteist armastavad, või vähemalt, et nad meeldivad teineteisele, et nende vahel on sümpaatia, neid nähakse peaaegu pidevalt teistest eraldi omaette kudrutamas, neil on, millest rääkida, aga nad jätavad ütlemata selle põhilise, et nad teineteist armastavad. Nad ei ütle seda ei üksteisele ega kellelegi kolmandale. Kui isegi Tusenbach teeb juttu armastusest, siis pole see vähemalt XX sajandi alguse mõistes selline jutt armastusest, nagu olema peaks, et mees teeb naisele konkreetse ettepaneku – saage minu naiseks. See on Tšehhovile nii tüüpiline jutt, igaüks tuleb oma teemaga sisse. Ühest stseenis oli seda oma teema sissetoomist väga selgelt tajuda, see oli vist õdede majas peale tulekahju, kus kõik teatasid, kui väsinud nad on. Näiliselt nagu räägiti ühest asjast, igaüks väljendas oma väsimust, aga see kõik kõlas kuidagi nagu täiesti erinevate ooperite aariad, mis tagajärg väsimusel oli või millest nad väsinud on.
Tusenbachi puhul oli hästi jälgitud seda, et ta on kole, Meelis Rämmeld on selline mitte just kõige parema välimusega näitleja. Nagu Olga ütleb, et ma hakkasin sellepärast isegi nutma, kui kole ta on. Ja ometi soovitab Olga Irinal Tusenbachiga abielluda, kui see ainult võimalik peaks olema. Aga ei ole võimalik, sest kõik läheb, nagu ikka, valesti. Maša mees sõitis ka kogu aeg ebasobivatel kohtadel oma teemaga sisse, tema põhifunktsioon on selles näidendis üldse see, et tulla lavale ja küsida: “Ega te ei tea, kus mu naine on?” Maša põgeneb pidevalt oma mehe eest, see on täiesti ebaõnnestunud abielu, aga mingit pääsu sellest ka pole, sest Kulõgin on ikkagi hea inimene, ta pole türann, ei piira Mašat kuidagi, annab talle täieliku vabaduse, nii et ainus, mida Maša taluma peab, on aeg-ajalt mehega koos seltskonnas olla ja õigel ajal koju minna, et tema väljas käimised jääksid ikka sündsuse piiridesse. Kuigi nagu eespool juba öeldud, selle kõige juures jääb arusaamatuks, miks ikkagi Maša ja Veršinini suhte kohta mingeid jutte jooksma ei hakka.
Iseenesest on kooli lugemisvarasse kuuluva näidendi lavastamine suur julgustükk. Teatrigurmaanid on kindlasti vähemalt ühte varasemat lavastust näinud. Kõik, kes saali tulevad, on midagi Tšehhovi kohta kuulnud. Kes rohkem, kes vähem. Kõik rollid, mis näidendis on, on nagu teatrilegendid. Mikiveri Veršininist ja Viidingu Tusenbachist räägitakse siiamaani legende. Need on nagu märgilised rollid, mis Mikiveri või Viidingu puhul alati ära märgitakse. Ma olen väga palju igasuguseid teatriteoreetilisi artikleid lugenud, ja paljudes nendes on juttu just Mikiveri Veršininist ja Viidingu Tusenbachist. Isegi ühes viimastest TMK numbris mainis Luule Epner oma artiklis Viidingu Tusenbachi ja tema mängu pudeli ning vihmavarjuga, mis pidi väljendama selle tegelase tasakaalutust. Šapiro lavastuses peetakse „tuntuks“ Veršinini lõpumonoloogi.
Raske pähkel ühesõnaga. Inimesed tulevad eelarvamustega ja väga raske on oma tegelast üle mängida, kui sulle satub ikka mingi väga oluline roll. Kasvõi Shapiro legendaarse lavastuse õdede kolmik on kõigil selgelt silme ees, kui raske võib niimoodi olla tänastel kolmel õel. Minul seostub see näidend kõige rohkem ikkagi 1993. aasta lavakate lavavariandiga. See lavastus jäi mulle esmajoones meelde Andrei ja tema naise loona. Seal suutis Elina Reinold Natašana endast väga hea märgi jätta ja kogu selle naise olemuse välja mängida. Carita Vaikjärv oli ka selles rollis kena. Ja tänases lavastuses mõjus eriti selgelt Nataša eristumine ja see, kui labane ta on. Teda talutakse alguses ainult sellepärast, et õdedele meeldib venna üle nalja heita, et Andrei on armunud. Ja noh lihtsalt viisakas peab külalise vastu olema. Nagu Nataša kellelegi sõjaväelastest ütleb: “Siia majja pole kutset vaja oodata, siin saavad kõik ruttu omainimesteks”. Ja käitub ise sellele vastavalt. Olles samas kuidagi täiest üleliigne või sellesse komplekti mitte sobiv, tihti naerualune, on Nataša ikkagi kohal, kuigi mingil hetkel saavad pisarad temast võitu, talle jõuab kohale, et põhiliselt naerdakse lauas tema üle, ja ta jookseb laua tagant minema. Ei ole nii haritud ja nii veetlev nagu õed on. Ei valda kolme võõrkeelt ja pole lugenud ilukirjandust. Või üldse raamatuid. Aga ikkagi kõige ehedam naine selles näidendis, ema. Carita oligi selline tõeline tulesäde, mulle tema tüpaaž igal juhul väga meeldis ja ka tema motiivid, miks ta ühte või teist asja teeb, olid palju arusaadavamad, kui pidevalt tühja pilguga enda ette vaatavad ja väsinud õdede omad.
Midagi uut sellise lavastuse lavaleseadmisel on ilmselt raske välja mõelda. Kuigi samas ma olen kindel, et Nüganen suudaks siia väga palju uut ja huvitavat välja mõelda. Tammearu lavaversioonis olid tuntavad viited varasematele lavastustele. Igal põlvkonnal võiks olla oma “3 õde”, selles mõttes on sellise tähtsa näidendi lavastamine muidugi hädavajalik. Või kasvõi selle mööndusega, et me oleme uus põlvkond, kes pole nende suurte näitlejatega märgilisi teoseid näinud, heal juhul ehk neid video vahendusel jälginud või kuuldu-loetu põhjal neist osa saanud. Aga iga uus lavavariant, eriti kui see annab viiteid eelmistele lavastustele, on nagu uus kohtumine mingi varasema lavastusega.
Selles mõttes oli päris tihti tahtmine hüüda “seda me oleme juba näinud”. Eriti muidugi märgiliste õdede kleidivärvide puhul – sinine, must ja valge. Tuntud tsitaat Shapiro legendaarsest lavastusest, eriti need kleidid, millega 1973.aastal välja tulnud lavastusel oli tükk tegemist, et sellistes värvides tegelasi üldse lavale lubati. Nüüd eksponeeris Tammearu õdede kolmikut nendes värvides kogu esimese vaatuse jooksul. Ja pani neid väga tihti niimoodi seisma, et lipuvärvid õiges reastuses olid, kui ikka õed kõrvuti seisid, siis tingimata sellises järjekorras, et kõige vanem Olga sinises kõige ees, tema kõrval keskmine Maša mustas kleidis ja viimasena sünnipäevalaps Irina valges. Ühelt poolt see viitas meie lipuvärvidele, kuid samas andis viite ka sellele, et õdedel oli tõesti range ja hea kasvatus, nad on kogu aeg harjunud “rividrilliga”, eriti selles kontekstis, et nende isa oli sõjaväelane. Juba maast madalast harjunud seisma oma “seisuse” järgi, vanuse järjekorras, ilmselt siis algselt ka pikkuse järjekorras, kuigi kasv ja areng on teinud oma töö, keskmine õde Maša on sirgunud kõige pikemaks. Ime, et neid ei pandud lipuvärvidele kohaselt õigesse asetusse, horisontaalselt üksteise peale lamama. Ka sõjaväelaste riietuses oli jälgitud rahvusvärvide traditsioon: mustad saapad, sinised püksid ja valged kuued.
Ilmselt on näidendil selle kõrval, mis mina seal nägin – depressiivsed Eesti väikelinnad ja ihalus kuhugi suurlinna, ka veel hulgaliselt muid allusioone kaasaegse Eesti eluga. Kasvõi näiteks militaarne teema, mis on samuti oma aktuaalsuse tipul kas seoses võimaliku Venemaa kallaletungiga või igal ajal pakitsevate küsimustega, kas on ikka õige saata meie sõdureid teiste sõdivate riikide kriisikolletesse. Nii et selles kontekstis võisid sõdurite kostüümid rahvusvärvides väga tähenduslikud olla, meie väiksed sõdurid või midagi sellist. Muidugi sellist taset on raske saavutada, nagu oli 90ndatel Vene Draamas lavastatud “Moskvasse! Moskvasse!”, mis kõlas täisaktuaalselt parajasti Eestist Venemaale reaalajas lahkuvate vene vägede taustal. Nemad lähevad õdede unelmate linna, kui isegi mitte päris Moskvasse, siis ikkagi Venemaale, lähemale. Aga õed jäävad siia hämasse, mitte kellelegi mitte vajalikena, haritud reliktidena.
Kõike seda vaadata oli kuidagi hästi tuttav. Teadsin kogu aeg ette, mis nüüd tuleb. Palju oli pakutud selliseid lahendusi, mis Tšehhovil läbi ridade kõlavad. Näiteks see, et toimub pidev teineteisest mööda rääkimine ja oma teemadega sisse sõitmine. Kui keegi tegelane hakkabki oma hinge avama ja pikemat monoloogi pidama, siis teised tegelased mitte lihtsalt ei tõmbu tagaplaanile, vaid varjuvad millegi taha. Muutuvad publikule nähtamatuks, seega on nähtamatud ka kõneleva tegelase jaoks. Nii et kõik räägivad kogu aeg nagu iseendaga, panemata tähele nende kõrval olevate inimeste vajadusi või kannatusi. Taas suudab seda kaanonit rikkuda ainult Nataša, kes tuleb oma peremehetseva teemaga nii kõvasti sisse, et see ei saa kuidagi märkamatuks jääda. Ühelt poolt on see teineteise eest varjumine nagu mingi intelligentsuse tunnus, tark inimene on vait, kui teine inimene räägib, kuulab ta ära ja arvestab tema poolt öelduga. Nataša aga on see maatüdruk, kel pole etiketist aimugi, ta satub õdede majja, kus kõik on tema jaoks tore ja uudne, ning mis põhiline, klassi võrra kõrgem, kui see maailm, kust ta ise pärit on. Kõrgem nii hingelises kui ka materiaalses plaanis. Ja siis ta loomulikult ei oska sellele vastavalt käituda, vaid viib edasi oma labast joont, mis minu meelest üldse häiriv pole, vaid on just see vajalik kalkuleeriv ja mõnikord ka hüsteeritsev, kuid samas korda hoidev ja kogu majapidamist mitte boheemlastest õdede käes laiali laguneda laskev kordnik.
Palju stseene oli, kus tegelased kuhugi varjuvad: kas lava taha, aksidesse, tagumisel plaanil olevasse kõrvalruumi, kapi taha, sirmide taha, heidavad diivanile ja teevad, et nad magavad. Ühes stseenis, kus Andrei tuleb õdedele kurtma oma rasket elu, vabandab õdede ees, et Nataša on liiga omavolitsema hakanud ja teatab, et nad on Natašaga maja pantinud, see tähendab õdedele surmahoopi, maja kavatseti ju ära müüa ja selle raha eest Moskvas elama hakata, selles stseenis jääb Andrei üksi lavale. Maša läheb ära oma koju, Irina ja Olga on Nataša ümberkorralduste tõttu – lapsed vajavad ju päikselist ja sooja tuba, sunnitud ühes toas elama. Neil on kummalgi voodid lava erinevates otsades. Alles selles stseenis saab tegelikult selgeks, mis imelikud riide taha peidetud moodustised need mõlemal lavaküljel on. Ma vaatasin neid asju pikalt ja mõtlesin, et sinna on lihtsalt mingid asjad riide taha ära peidetud. Kuni Irina riide vahelt läbi puges ja sinna pikali heitis. Ja natukese aja pärast varjus Olga täpselt samamoodi oma voodisse teisel pool lava. Andrei peab oma monoloogi, lootuses, et õed kuulavad teda tähelepanelikult. Aga voodikatete tagant kostab ainult nuttu.
See stseen oli tõesti ilusti lahendatud. Jälle väga selgelt esile toodud, kui üksikud need tegelased tegelikult on. Vaatamata sellele, et nad on sünnist peale harjunud sellega, et nende maja on pidevalt rahvast täis. Kõige erinevamat rahvast, on ju sõjaväelased väga liikuv rahvas, pidevalt vahetuv kaader, täna on nende rügement siin, homme tuleb juba mujale minna ja linna tuleb uus polk. Või jääb üldse tühjaks. Ka see on Tšehhovi õdede üks tragöödia alus, kui neljandas vaatuses sõjaväelased lahkuvad. Seni, kui linnas olid sõjaväelased, oli seal vähemalt mingigi seltsielu. Oli rohkem haritud inimesi, neid, kes ka nende provintsis tarbetut intelligentsi hinnata oskavad. Ja siis see publik kaob. Neil pole enam kellegi jaoks tark, andekas ega ilus olla.
Veel oli omapärane, et oli kasutatud tagalava ja sinna oli välja ehitatud söögituba. Tavaliselt mängitakse neid stseene, mis Irina sünnipäevalauas toimuvad kuuldemänguna. Et tegelased lähevad lava taha ja räägivad sealt, nagu nad istuksid lauas. Ja siis aeg-ajalt tuleb keegi laua tagant lavale, näiteks Nataša, kui ta hakkab nutma ja laua tagant ära jookseb. Täna oli kõik vaatajate ees, seltskond istus lauas ja oli näha, mida ja kuidas tehakse. Sinna lauda maandub ka tulivihane Maša peale seda, kui Veršinin ta järjekordselt hüljanud on, et oma haige naise juurde minna. Maša ja Veršinini tunnusmeloodia ei olnud eriti hästi välja arendatud, nad suhtlevad osades stseenides laulu kaudu, ümisedes ühte mõlemale tuntud viit, täna nad laulsid natuke aega, aga kui Maša peab selle laulu järgi aru saama, et Veršinin ootab teda kuskil, siis seda kuulda polegi, et Veršinin oma laulu laulab ja sellega Mašale märku annab, et ta võib tulla. Nüüd hakkas Maša ise tasakesi laulma, isegi nii tasa, et seda vaevu kuulda oli, ja tõttas rõõmsalt minema. Samuti kasutati lauaga tagumist lavale avatud ruumi õdede surnud isaga hüvastijätukohana. Lavastaja tahtel on sellel „Kolme õe“ lavastusel ka proloog – isa matused ja kirstu majast väljakandmine.
Lavastus oli imelikult poolitatud. Tavaliselt mängitakse näidendit ühe vaheajaga, 2 vaatust ühe poolajaga ja 2 ülejäänud vaatust teisega. Aga täna tehti 3. ja 4. vaatuse ajal veel teine vaheaeg. Neljanda vaatuse omaette vaatuseks tõstmine oli küll halb idee, pigem oleks võinud selle vaatuse üldse ära jätta või lühendatult kohe kolmanda pika ja pingelise vaatuse finaaliks mängida. See 4. vaatus on ka kõige tüütum, kus nad kõik hakkavad hüvasti jätma, Maša Veršininiga, Irina Tusenbachiga ja siis lõpuks 3 õe viimane etteaste. See kõlas eriti jaburalt, et praegu on teid ainult 3, mõne aja pärast 6, siis 12 jne. Õdedel polnud ju mingit ambitsiooni lapsi saada, kuidas nendesuguseid rohkem pidi tulema. Must mass, millest nad ennast nii püüdlikult eraldasid ja mitte midagi nendega ühist omada ei tahtnud, ei saa ju kunagi nii õilsateks, ilusateks ja harituteks kui need 3 õde. Nende endi meelest, tegelikult on nad ikka ühed ennasttäis külamoorid, meil linnas on selliseid palju ja nad on palju ilusamad.