Minu sõbratar maksuamet

D.Churchilli ja P.Yeldhami „Minu sõbratar maksuamet“ oligi nii jama lavastus, nagu ma ette kujutasin. Pidasin suure vaevaga esimese vaatusevastu. Sisu nagu õieti polnudki, ühe mehe (Raivo Rüütel) eksnaine (Liina Tennosaar) peab mehe raamatupidamist ja on sealt kogu aeg tulusid kõrvale pannud, endale miljoni teeninud ja välja mõelnud kellegi miss Flindi, kellele see raha on makstud. Nüüd on see olematu miss Flint maksuametile 300 000 võlgu ja ametnikud ajavad teda taga. Mees mõtleb välja igasugu lugusid, et ametnikest vabaneda, naine kavatseb Hispaaniasse põgeneda. Rohkem ma ei näinud, aga arvata on, et samas vaimus läks edasi, mõeldakse välja aina keerulisemaid kombinatsioone ja selline situatsioonikoomikale ülesehitatud lugu on. Selle kõige juures on veel tegelased eriliselt tobedad ka. Paksuke koduabiline Ivo Eensalu esituses peab kindlasti paljaid naisi läbi lukuaugu piiluma ja vahele jäädes seda lukuauku tolmuimejaga imema hakkama. Mingid umbes sellised naljad olid. Tundsin ennast kogu etenduse aja hästi unisena. Kohe nii, et oleks tahtnud magama jääda. Muljeid peaaegu polegi. Null-mulje.