VANATÜDRUK

Nadežda Ptuškina näidend “Vanatüdruk”, lavastaja Boriss Milgram
Seoses sellega, et etenduses „Tout paye“ mängis Tšurikova samamoodi, nagu varemnähtud lavastuses „Vanatüdruk“, otsustasin ka seda natuke meenutada. Näidendi afišši nähes ja seda näidendit vaatama minnes, ei teadnud ma, et see on selline näidend, mida ma teiste pealkirjade all näinud olen. Aga kohe, nagu kava nägin, sain aru, et ma olen seda lugu Vene Teatri esituses kunagi ammu teise pealkirja all näinud. Ja hiljem nägin veel filmi ka. Ei olnud mingi selline eriti tore lugu, mis mulle meeldinud oleks, kuigi Milgrami versioonis oli ka üksikuid momente, mis panid mõtlema, et osaliselt ikka täitsa vinge asi – suur vene staarnäitleja ja Venemaalt tulnud lavastus, aga kokkuvõttes ikka ei olnud nii huvitav ega paeluv, et oleks nähtust mingisse erilisse vaimustusse sattunud. Need stseenid, mida esitas Tšurikova koos kogemata tema koju sattunud või meelitatud mehega, sellel ajal, kui ta ema “suri” – Vene Teatris oligi selle lavastuse nimi “Seni, kuni ta suri”, samanimeline oli ka film, need stseenid olid täitsa vahvad, aga kui mängu tuli surev ema, siis läks kuidagi igavaks.
Lavakujundus oli huvitavalt üles ehitatud, lavale oli tehtud väike korter, milles olid ridamisi reas uksed, nende vahele jäi igale poole väike mänguruum, nii et tegevus sai toimuda kas toas, köögis, esikus või trepikojas. Tšurikova mängu oli täitsa huvitav vaadata, ta oli täitsa emotsioonide meister, kuidagi niimoodi väga ootamatult tekkisid tal huvitavad lahendused. Et kui ma vaatajana vaatasin ja kujutasin ette, et nüüd ta vastab sellele fraasile niimoodi ja teeb sinna juurde seda või seda, siis alati suutis Tšurikova mind üllatada ja teha midagi minu ootustele hoopis vastupidist. Ema mängiv näitlejanna oli kuidagi nõrk, kuigi talle polnud ka süžeeliselt eriti vinget rolli sisse kirjutatud, s.t. tema osa oli istuda enamasti üksi toas, samal ajal, kui tema tütar teistes ruumides uksega eksinud hästi pika mehega tegeleb ja teda enda poole ahvatleb ning lõpuks ema pärast jääma sunnib, et ainult veerand tundi koos naisega ema ees, kes kohe-kohe surema peaks, etendada armunud paari. Aga ka selle istumise ja piidlemise, mis köögis või esikus toimuda võiks, unistamise sellest, kuidas tütar saab elu korda, oleks võinud huvitavaks mängida. Teda mängis mulle ka täiesti tundmatu näitlejanna, kelle nime ma praegu muidugi enam ei mäleta, jäi meelde kui staaritsevalt istuv monarh – vaadake, kui vingelt ma siin tugitoolis istun ja kui lahedat teksti ma esitan. Tundus, et enamusele vene publikust oli see näitlejanna ikkagi tuttav ja nende silmis isegi kustuv staar, aga minu jaoks jäi ta suhteliselt arusaamatuks nähtuseks. Samas selle vana näitlejanna jälgimiseks polnudki eriti aega, sest minu põhitähelepanu pälvis Tšurikova, eriti tema huvitav soeng – lühike lõige, aga tagant hästi puhvi aetud, selline stiilne ja maitsekas soeng, mis talle väga sobis. Kuigi, ükskõik, kui väga Inna laval ka säranud poleks ja mida iganes ta teinud poleks, kui tema ema mänginud näitlejanna oleks olnud sama klassi näitleja nagu Inna, oleks ta ka Innat natukenegi tagaplaanile suutnud jätta ja endale rohkem tähelepanu võita. Kuna ta aga tähelepandamatu hiirena oma tugitoolis konutas, siis arvangi, et tegemist oli mitu klassi nõrgema ja kahvatuma näitlejannaga.