Tout paye

Selle kevade kõige oodatum teatrisündmus on nüüd siis nähtud. Tervet poolaastaku plaani veel ei tea, aga pakun, et see võis olla ka selle poolaasta suurim teatrisündmus. Seda just tähtede poolest, kes laval üles astusid. Kuigi põhitähte, keda näha oleks tahtnud, ja kellega mind kunagi vast pool aastat tagasi, kui selle lavastuse reklaam linnapilti ilmus, lavastust vaatama meelitati, Oleg Jankovski nägemine jäi siiski ära. Aga ka ilma Jankovskita oli kohal austusväärne kaadervärk. Niisiis, autoriks Jamiaque ja näidend „Tout paye ehk kõige eest on makstud“. Lavastajaks meie Elmo ja esitajateater kuulus Zahharovi teater Lenkom (lahti kirjutatult tagurliku nimega Leninliku Komsomoli Teater). Mulle väga meeldib see vist ainult venelastele omane komme nimetada teatreid nende peanäitejuhtide järgi. Või siis lavastusi seal esinevate näitlejate järgi. Näiteks „Me lähme täna Zahharovi juurde Jankovskile“ võiks tähendada läheme Lenkomi teatrisse vaatama lavastust „Tout paye...“ Nii armas oleks, kui eestlased ütleksid ka, et lähme täna Nüganeni juurde Reemanni vaatama.
Kuigi jah, Nüganeni selles lavastuses ära ei tundnud. Ma mäletan õrnalt, et kunagi 90ndatel lavastas Nüganen veel ühe igava lavastuse D.Fo „Elizabeht, naine juhuse tahtel“, aga muidu on ikka nii, et Nüganeni nimi on garantii heast ja kvaliteetsest režissuurist. Nüganeni nimi justkui välistaks selle, et lavastus võib igav olla, olgu selle lavastuse algtekstiks olnud tekst kui igav tahes, heaks näiteks on siin Tammsaare „Tõe ja õiguse“ III osa lavastus. Lugedes hirmigav köide, romaanijagudest kõige igavm osa, aga Nüganeni lavastuses täiesti paeluv, igavusest pole märkigi. Kahjuks ei saa sama öelda Moskvas lavastatud „Tout paye“ kohta. Tänu suurtele vene staaridele igav just polnud, aga õlgu pani kehitama küll. Miks Nüganen valis lavastamiseks just selle teksti ja süžee poolest mitte just kõige hiilgavama teose? Kas tõesti ainult austusest kunagi tema enda teatriks saanud Noorsooteatris tehtud lavastuse pärast? Kohe, nagu ma seda tükki nägema hakkasin, hakkas kuskil ajusopis kummitama, et ma olen seda vist kunagi näinud, ainult teise pealkirjaga. Silme eest jooksid läbi kaadrid ühest telelavastusest, kus peaosa mängis Aarne Üksküla. Kodus targast raamatust järele vaadates saingi selgust, et see pidi olema 1983 Noorsooteatris Rudolf Allaberti lavastatud „Amilcar“, nimetus siis näidendi peaosalise järgi.
Ei jätnud see telelavastus mingit erilist muljet ja ei suutnud nüüd ka Nüganen millegagi üllatada. Võib olla oli asi selles, et nende staaridega ongi nii, sa lähed nendega tööd tegema, hakkad nendega midagi lavale tooma, aga on ette antud väga ranged reeglid, mida tohib ja mida ei tohi. Et siis lavastavad nagu rohkem näitlejad ise, kirtsutades iga asja peale nina, et seda me küll ei tee ja tuues oma nägemust sisse, mis nende arvates naljakas on ja mis paremini sobima peaks. Mingis mõttes on see muidugi ka õige, eks need staarid, kee on aastakümneid lavalaudadel säranud ja publikulemmikud olnud, teavadki ise kõige paremini, mis nende vaatajatele „peale läheb“. Mille peale nad naeravad, mida oskavad hinnata, mida koos näitleja kehastatud kangelasega läbi elada suudavad.
Ühesõnaga, igav oli. Mitte just haigutamaajavalt igav, aga kogu konteksti arvestades, et laval on Lenkomi näitlejad ja lavastajaks Nüganen, oleks ikka palju rohkem oodanud. Sellist tõelist šedöövrit, peale mille nägemist oled nagu puuga pähe saanud ja ei suuda korralikult hingatagi, sest see kõik, mis lavalt saali kandus oli niivõrd ehe ja läks nii väga korda, oli sedavõrd usutav ja siiras. Aga kõike seda polnud. Õnneks polnud ka seda jubedat suhtumist, mis esmaspäeval nähtud „Väikestes komöödiates“ oli, labased jalaga perse naljad pole muidugi nii tõsise teatri nagu Lenkom ja nii intelligentse lavastaja nagu Nüganen stiil. Nii et vähemalt piinlik polnud, aga kuidagi arusaamatu ikkagi. Lugu ise oli ka kuidagi arusaamatu. Keegi mees, edukas mees, hästi elus edasi jõudnud, aga see on ka kõik, mida publik sellest mehest teab, palkab omale armetu seltskonna, et nad tema kehtestatud mängu mängiksid. Peategelast Amilcari oleks pidanud mängima Oleg Jankovski. Kogu aeg seda esitust vaadates käis mul pilt silmade eest läbi, kuidas seda oleks Jankovski mänginud. Aga Tallinnas oli haige Jankovski asemel hoopis Andrei Sokolov, kes samuti hästi mängis.
Kahjuks oli seekord mingi probleem heliga. Tavaliselt ripub kultuurikeskuse lavalt alla 3 mikrofoni, mis teevad eespool istumise päris võimatuks, sest heli tuleb sedavõrd kõvasti, et hakkab päris kõvasti kõrvade peale. „Tout paye“ aga esitati ühe mikrofoni abil, millest oli ilmselgelt vähe, et tervet saali heliga katta. Nii polnudki päris märgatavat osa tekstist kuulda ja ma ei saanud eriti aru, milles seal asi on. Sokolovi poolt esitatud võrratust monoloogist selle kohta, kuidas tema naist mängima palgatud endine primadonnast näitleja Tšurikova oleks pidanud teda kojusaabumise puhul tervitama, läks samuti päris palju kaotsi. Aga niipalju, kui ma sellest jutust kuulsin, oli see hästi ilusti esitatud: keegi läheb esimesel korrusel lifti, lift hakkab sõitma, kas see peatub meie korrusel? Jah, peatus... kuhu väljuja läheb... paremale või vasakule... paremale, ei, vasakule, jah, ta tuleb siia... See oli hästi ilus ja südantliigutav esitus. Kuigi osad sõnad läksid ikkagi kaduma. Aga lõpudialoog läks minu jaoks peaaegu täielikult kaduma. Ma ei saanudki aru, mis need Sokolov ja Tšurikova seal lõpus otsustasid, kas lähevad sõpradena lahku või jäävad kokku, kas Tšurikova on nõus olema Sokolovi kaaslane ka ilma selleta, et peab näitemängu esitama ja mees talle naise mängimise eest maksma peab.
Sokolovi tegelane jäi suuremas osas ikka täiesti arusaamatuks karakteriks. Näitemängu tekstist tema kohta eriti palju ei selgu (või siis oli see osa tekstist just see osa, mis minu kõrvadeni ei jõudnud). Rikas mees, palkab omale mingi kamba inimesi, et nad tema kodus talle perekonda ja peresõpra mängiksid. Ainult tema kodus, tööpäevad on neil kella 18-09. Vahepealsel ajal on nad vabad ja töölevõtjat („Mees, kes maksab raha“, nagu Tšurikova teda esimeses vaatuses nimetab) ei huvita, mida nad sellel ajal teevad. Kuigi, kui Sokolovi ja Tšurikova vahel tekib juba sügavam sümpaatia, mis pole lihtsalt mäng, mille eest makstakse ja millel on ajalised piirid, hakkab Sokolovi ikka huvitama küll, mida naine sellel ajal teeb, kui tema on kodust ära. Saab koguni vihaseks, kui Tšurikova talle „mängult“ valetab, et tal on armuke, kellega ta sel ajal kohtamas käib, kui tal oma mehega töötunde pole. Selles mõttes jäi kõik see täiesti arusaamatuks, milleks härra Amilcarile seda kõike vaja on. Miks ta on nõus maksma kolmele tänavalt üles korjatud inimesele igaühele näkku 10 000 eurot, et nad seda mängu kaasa mängiksid.
See oli täiesti arusaamatu. Milleks palgata endale naine, kes mängib, et on tema naine. Milleks palgata tüdruk, kes mängib, et on tema tütar, milleks palgata meesterahvas, kes peab esitama tema sõpra. Natuke tuletas kogu see olukord meelde Marc Camoletti janti „Pidžaama kuuele“. Seal oli ka umbes midagi sellist situatsioonikoomikat, eriti üks stseen, kus teenijatüdruk, kes tuli sinna majja tööd tegema ja pidi asjaolude kokkusattumisel kellegi armukest mängima, hakkas oma mehele seletama, mis seal toimub: „See on üks seltskond, kes mängib, et nad on kõik omavahel maganud, aga eitavad seda“. „Tout paye“ pakkus ka umbes samasugust situatsioonikoomikat, nagu Camolettigi, ainult et kahjuks jäi seekord Lenkomi näitetrupp meie nende kõrval tunduvate diletantide tasemele, nagu need trupid, kes Eestis „Pidžaamat kuuele“ on mänginud. Kuigi, jah, muidugi kõiki neid kõlavaid nimesid nagu Sokolov, Tšurikova ja Zbrujev lavalt näha oli ka muidugi omaette elamus ja pakkus ikka palju rohkem kunstilisi vaatamisväärsusi ning näitlejameisterlikkust, kui sama nädala alguses nende kaasmaalastest kolleegid Tšehhoviga pakkuda suutsid. Aga seda midagi ülisuurt ja võimsat, mida mina nii kaua oodanud olin, kahjuks ei tulnud.
Tšurikova tuletas oma rolliga meelde eelmise aasta lõpus nähtud näidendit „Vanatüdruk“. Seal oli ka paari sõnaga kokku võttes selline sisu, et vanatüdruk saab endale äkitsi perekonna. Kuigi härra Amilcarile seltskonda pakkuva daami järgi ei saa samuti aru, nagu Amilcari endagi järgi, mis või kes ta väljaspool seda mängu on. Kas tal on perekond või kui pole, siis miks tal seda pole. Mängu tuuakse küll Tšurikova kehastatud kangelanna ema, aga see on rohkem selline teemast kõrvalekaldumine, et natuke kunstlikku koomikat tekitada, et näidend liiga tõsiseks kätte ei läheks. Just nendes stseenides emaga tuli tuttavalt silme ette Tšurikova „Vanatüdruku“ roll, mis oligi suuresti üles ehitatud keskealise üksiku naise suhetele emaga. Selles mõttes olid Tšurikova rollid täitsa sarnased, kohe kehahoiak ja emaga suhtlemise viis olid sarnased ja situatsioon oli ka sama, et näed ema, see on minu mees, kellega ma olen 20 aastat koos elanud ja see on sinu tütretütar. Emaga suhtlemise rollidel on Tšurikovale omane natuke alandlik hoiak, seisab pooleldi ettepainutatud kehaga, käed alandlikult kõhu peale tõstetud, umbes sellises poosis, nagu lauljatel, aga vastab alati teravalt ja teatud iroonilise tulisusega hääles. Ja kõik need intonatsioonid ning miimid, mis näos peegelduvad, seda lihtsalt peab ise nägema, täiesti võrratu.
Ainus, kelle kohta selles näidendis „välist“ informatsiooni jagati, oli tütreks palgatud näitsik. Tal tuli isegi peigmees kohale ja sai lõpuks koduväiks, nii et nad moodustasid kõik kokku üpris harmooniliselt mõjuva perekonna. Kuigi samas oli tüdruku suhe poisiga, keda ta juba lapsest peale tundis, korraks ka tugeva löögi all. Poiss järgnes tüdruku keeldudest hoolimata talle Amilcari juurde ja Amilcar asetas neiu valiku ette – kas poiss või raha, mida talle makstakse tütre mängimise eest. Tüdruku ja poisi suhe oli samuti kummaline, tüdruk teenis raha prostitutsiooniga, poiss aga suhtus sellesse kui täitsa tavapärasesse töösse, eks igaüks tee seda, mida oskab. Tavaliselt üritavad naised sellist asja ikka oma tuttavate-lähedaste eest varjata, et nad niimoodi raha teenima peavad, aga selle tüdruku kutt ütles nagu vana rahu ise: „Mind ei huvita, kellega ta päeval on, õhtul on ta minu oma“.
Nooremast paarist, tütreks palgatud prostituudist ja tema kutist oli täitsa kahju, nende kohta käivad umbes samad sõnad, et milleks palgata staari, kui talle pole rolli. Kuigi tegemist polnud staaridega, keegi Lenkomi teatri mulle täiesti tundmatute nimede ja nägudega noornäitlejad olid, siis mingit tarbekust nende lavalviibimisel ma küll ei näinud. Naise roll seisnes esimeses vaatuses ilmselt selles, et oma bravuurika prostituudikostüümiga meestele silmailu pakkuda, aga noh, kui öelda, et enamus proste on selle tüdruku riietusega võrreldes ikka väga maitsekalt riides, siis on see hästi öeldud. Mingi täiesti arusaamatult totter kostüüm oli vaesele näitlejannale selga pandud, peab vist ütlema, et au talle, et ta sellises kostüümis üldse lavale julges tulla. Lühike, vaevalt tagumikku kattev mantel, millel alumises osas käivad veel vöökoha suunas lukud lahti, aga isegi kui need lukud kinni oleksid, paistaks ikka sukad ja sukatripid mantli alt välja. No ma ei tea, ei usu, et see näitlejanna nii saamatu oli, et lihtsalt oma käitumise ja häälekõlaga poleks suutnud seda välja mängida, et ta on prostituut, et seda tema kostüümiga nii tobedalt rõhutama pidi, kellega selle neiu näol tegemist on. Ja tema kutt oli hästi pikk vibalik poiss, tema funktsioon näidendis jäi üldse arusaamatuks. Esimeses vaatuses oli tal veel mingit tekstilist osa, kuigi seda väga minimaalselt, kui ta tüdrukule Amilcari korterisse järele tuleb ja seal oma meheõiguste eest seisma hakkab. Aga teises vaatuses oli noorpaari roll üldse ainult selles, et nad pidid näitama, kui harmooniliseks on selle grupi elu muutunud, enamasti väljendus selle harmoonia väljamängimine tantsulises kulgemises üle lava, seljas vanaaegsete kostüümide imitatsiooniga riided - poisil pika sabaga kuub ning neiul korsetiga ja pikema tagumise osaga kleit. Siis nad turnisid natuke aega diivani seljatoel, hiljem sõitsid paar tiiru ratastel mööda lavalaotust ja nagu oligi kogu nende roll.
Selline igas mõttes arusaamatu lugu. Esimene vaatus toimus Amilcari korteris, teine vaatus kuskil aasal, kus piknikku peeti, selleks ajaks hakkas sõbraks palgatud mees juba kunstnikuandeid väljendama, oli naiseks palgatud Tšurikovast väga ilusa portree maalinud. Portreed publikule siiski ei näidata, selle portree tõetruudust ja ilu saab näha nende näitlejate nägudelt, kes võlutult justvalminud maali ette seisma jäävad. Sõber, boheemist kunstnikku, kellel Amilcari versioonis on mälukaotus, sellepärast ta ei mäleta neid sõpradena koos veedetud kooliaastaid ja kõike järgnevat, kuni tänase päevani välja. Kunstnikul on selline tüüpiline kunstiinimese ärisoon, kui Amilcar näeb, kui ilusa portree mees tema mängunaisest maalis, tahab Amilcar seda portreed ära osta, aga sõber ütleb, et praegu seda portreed 100 000 eest müüa ei saa, peale tema surma hakkavad tema maalid maksma miljoneid. Mille peale Amilcar kui realistist ärimees vastab, et sellepärast ta tahabki selle pildi praegu ära osta, kui sõber veel elus on. Sõpra-kunstnikku mängis võrratu vene filminäitleja Aleksandr Zbrujev. Olen alati vaadanud tema nägu, kui tavaline, aga samas väljendusrikas see nägu on. Zbrujev on minu meelest kõige kurvema ja avalama naeratusega filminäitleja.
Zbrujev on viimasel ajal kuulsust kogunud Astrahhani filmides vanemapoolse romantilise armastaja rollides. Kohe sellise saatusliku armastuse rollid, kelle pärast naised ennast tappa ähvardavad. Aga filmides on see täiesti mõistetav olnud, kui ikka Zbrujev oma nukralt naeratavate silmadega otsa vaatab, siis on endal ka selline tunne, et tahaks korraga nutta ja naerda. Ma mäletan teda esimest korda nähtuna filmis „Üksik naine soovib tutvuda“, kus ta mängis ühte järjekordset juhuslikult üksiku tutvuda sooviva naisterahva juurde möödalippavalt sattunud passiooni. Selle filmiga seoses on veel tagantjärele hästi koomiline, millist realismi see film kujutas - nõukogude ajal oli igasugune kuulutamine või reklaam üldse keelatud, siis see naine oli hästi "ettevõtlik", keegi ütles talle imetlevalt isegi, et te olete nii nutikas, kuidas te selle peale tulite, et hakata tutvumiskuulutusi mööda linna üles riputama, teile peaks selle eest ordeni andma. Ja siis ta pidi salaja ööpimeduses mööda linna ringi käima ja neid oma kuulutusi üles riputama ja tema juurde sattusid hästi erinevad mehed. Üks järjekordne mees oli Zbrujevi kehastatud tegelane, kes tuli siis alguses nagu tutvumiskuulutuse peale, aga natukese aja pärast tuli talle purjus sõber järele, et kus see Vasja siin nii kauaks jääb. Siis tuli välja, et neil oli tegelikult kümnekat või midagi pudeli jaoks vaja. Siis ma vaatasin, et nii armas ja tagasihoidlikult huvitav mees, aga teiste joodikute poolt nii ära rikutud, kergesti mõjutatav, järelikult.
Amilcari ennast mänginud Andrei Sokolovi kohta ma kahtlesin terve esimese vaatuse. Vaatasin, et nagu oleks see mees ja nagu poleks ka. Nimelt siis esimese nõukogude pornofilmi „Väike Vera“ staar. Eks aega ole ka omajagu mööda läinud, aga kuidagi uskumatu tundus, et see kutt on nüüd juba nii vana. Kuigi nägu nagu oli sarnane ja nimi tundus ka sama olevat, aga päris kindel ma ikka polnud. Vaheajal küsisin ühe targa tuttava käest järele, kas see on sama näitleja, kes mängis „Väikses Veras“, ja tuli välja, et ongi see sama mees. Veel sain teada, et Andrei Sokolov on väga erandlik näitleja, ei anna üldse intervjuusid ega esine saadetes, oma eraelust ei räägi, aga kunstiliselt on vinge tegija, tal on oma teater ja teeb seal häid lavastusi kui ka astub näitlejana üles. Nagu "Tout payes“ näha võis, siis tõesti väga hea näitleja, ainult diktsioon jättis mõnes kohas soovida, kui mitte midagi kuulda polnud. Kuigi see võis meie vinge äsjaremonditud kultuurikeskuse puudus ka olla, et seal pole lihtsalt kõlapinda ega akustilisi võimalusi, nagu teatrisaalides muidu on. Lõpus ei läinud õnneks minu jaoks kaduma tsitaat "Münchhausenist". Ilmselt oli see tsitaat mõeldud just mängimiseks Jankovski esitatud Amilcarile, kui tema mängunaine Tšurikova ütleb Amilcarile Jankovski filmikangelase Münchhauseni sõnadega: “Naeratage ometi, ärge olge nii tõsine, maailma kõige suuremad lollused on tehtud just sellise näoilmega.“ Nii võrratus „Münchhauseni“ filmis kui ka nüüd Nüganeni lavastuses oli see fraas pandud teose kõige lõppu, nagu ilusaks punktiks toimunule-nähtule.
Taustajõud oli Nüganen kaasa võtnud enda omad: muusikaline kujundus Riina Rooselt, kostüümikunstnik Kristine Pasternaka ja dekoratsioonid Andris Freibergsilt. Lavakujundus tundus Freibergsi kohta küll kuidagi väga igav, aga selle koha pealt ei saa jälle kindel olla, kas külalisetendusele võeti kaasa kogu arsenal või ainult hädavajalikud dekoratsioonid ning mõned mööbliesemed, et kuidagigi lavaavarus ära täita. Mingi teema oli seal vihmavarjudega – enamustel tegelastel olid käes vihmavarjud, avatud vihmavarje kasutati ka toas olles, kui hakati ruumist lahkuma, s.t. välja minema, siis tehti juba toas olles vihmavari lahti. Nii oli tütreks palgatud prostituudil Amilcari juurde saabudes vihmavari, pärast järgmistes stseenides kasutas sama musta jalutuskepina mõjuvat meeste vihmavarju Amilcar ise. Hiljem oli mängunaise emal ehk mänguämmal, kes selle rollisoorituse eest küll, erinevalt tema tütrest, raha ei saanud, tänamatu tütre juurest, kes talle ei olnud 20 aasta jooksul suvatsenud isegi seda öelda, et tal on mees ja tütar, lahkudes toas vihmavarju avab.
Teises vaatuses kasutatakse juba heledamates toonides varje, nüüd pole need enam vihmavarjud, vaid algselt päikesevarjud, näiteks sirm sõbra valminud maali kohal. Selles vaatuses hakkab vihma sadama ja Amilcar koos sõbraga seisavad kahekesi ühe vihmavarju all. Amilcar hoiab seda vihmavarju enda ja sõbra kohal, siis nad räägivad midagi, jälle selline tekst, mis minuni ei jõudnud, ja sõber lahkub vihmavarju alt. See tundus mulle nagu piltlik illustratsioon väljendi "vihma käest räästa alla" juurde. Kui oleks teksti kuulnud, siis ehk oleks paremini aru saanud, mida need vihmavarjud ja vihmasadu sümboliseerisid. Praegu ei saanud aru, nagu lihtsalt tihti korduvad kujunduselemendid. Aga nagu teada, ei ole üheski kunstiteoses kunagi midagi juhuslikku. Kui Tšehhovil on seinal püss, siis teeb see viimases vaatuses pauku ka. Ja kõige tipuks kogu lavastust dekoratsioonina trooniv suur laest alla rippuv vihmavari. Sellest vihmavarjust hakkas vihmasadamise stseenis vett ka alla sadama, tuli ühest voolikust, nirises kuidagi armetult. Ei tea, kas see oli tegelikult korraliku vihmana mõeldud vee-efekt, mis sealt oleks pidanud välja tulema, aga antud juhul tehnilistel põhjustel külalisetenduse kohas paigutuse tõttu lihtsalt ei õnnestunud. Laes rippuv vihmavari muutis iga stseeni juures oma kohta, seda liigutati nii horisontaalis kui ka kõrguses. Vahepeal lõppes mõni stseen tegelase vihmavarju alla varjumisega, kui sellel ajal, kui tegelane vihmavarju alla läheb, on vihmavari just sellisel kõrgusel, et inimene sealt alt sisse mahub, siis tegelase vihmavarju alla jõudes, lastakse vihmavarju varju osa lõplikult alla. Inimene läheks nagu kookonisse. Aga järjekordselt mingid sellised sümbolid, millest ma aru ei saanud.
Võib olla võis see tähendada midagi sellist, et need tegelased elavad nagu vutlaris, nad on kõigest ära lõigatud ja eraldatud. Suurem osa tegelastest peavad mängima Amilcariga seda mängu, mida mängima tegelane neid on palganud. Ainult, et kahjuks ei näidendist selgusetuks ka see, miks Amilcaril ikkagi oli vaja oma kodus seda mängu mängida. Oleks siis palganud inimesed, kes teiste ees teda esindavad, et kui on vaja välja minna ja fotosessiooni jaoks või niisama paparazzodele poseerida või neile „vahele jääda“, et siis on kohe kinnimakstud inimesed olemas, kes tema kõrval naeratavad, tal kätt õlal hoiavad ja ühtehoidvat armastavat perekonda ning peresõpra kehastavad. Aga niimoodi oma kodus, nelja seina vahel, kuidagi täiesti mõttetu tundus. Mingi vihje nagu oli, kui Amilcar seletas näitlejannale, kuidas ta peab tema naist mängima, et see peab olema naine, kes ei peta, et ta ei tunneks ennast sarved peas abielumehena. Aga need vihjed olid ka nii hägused, et päris lõpuni sellest ei saanudki aru, kas Amilcaril siis oli päriselt ka naine olemas, kelles ta pettus, ja palkas siis näitlejanna, et see mängiks talle sellist naist, nagu tema naine peaks olema. Või tal polnud ei naist ega tütart ega lapsepõlvest pärit head ning truud sõpra, aga vajadus nende isikute järele on nii suur, et Amilcar palkab inimesed, et ta tahab, et tal oleksid need inimesed olemas, ja raha eest saab, teadagi, kõike. Ja saabki siis endale perekonna. Kahju, et see kõik nii segaseks jäi ja et suur osa tekstist kaduma läks või polnud seda lihtsalt lavastuslikult selles näiteversioonis lahti seletatud. Ega ma ei vajakski puust ja punaselt ette tegemist, aga elementaarset lähtepositsiooni ikka tahaks, millest näidendit vaadates lähtuda.
Kostüümid olid ka sellised küllalt igavad. Ainsaks erandiks olid Tšurikova kostüümid, kus oli kõige huvipakkuvamaks detailiks see, et tal oli seljas pikk kitteljakk ja selle all veel laiad pikad püksid. Ämmale oli üldse mingi naljakas seelik selga õmmeldud, ühelt poolt pika siiluga, teisel pool pikkus umbes põlvedeni. Muidu täitsa lahe seelik, aga näitlejannale nii ümber seljas, et tal vaesekesel oli selles isegi istuda ebamugav. Tütre esimese stseeni prostituudikostüümi sai juba kirjeldatud, edasi hiilgas ta järgmises stseenis ka mingite naljakate riietega. Kuigi ei tea, võib olla on Venemaa eliitkoolides just sellised koolivormid, nagu sellele tüdrukule selga pandi – muidu nagu tavaline rohelistes toonides kolledživorm, ainult ruudulise plisseeritud seeliku pikkus oli sääre alumise osani. Mul seostuvad sellised seelikud ikka alates põlvepikkusest kuni võimalikult mini variandini, kusjuures, vastupidiselt ootustele, varieerub see seeliku pikkus mitte tavaloogika järgi, et noorematel lühem seelik ja noorematel pikem. Mida vanem kolledžitüdruk, seda lühem seelik. Millegipärast tuli mul seda lavastust vaadates selline mõte, et kahju, et Vene Teatri „Kostümeerija“ Kontrerasega nägemata jäi. Täielik uitmõte, ei tea, miks see mõte pähe lõi.
„Tout paye“ kohta kirjutati, et sinna maksid kõige odavamad piletid 450 krooni, aga mina nägin oma silmaga piletit, mis saadi 350 krooni eest. Tähendab, selline hind oli pileti peale kirjutatud. Hämmastama paneb see jutt, et keegi kunstiteatri vahendaja ei julge rohkem kui 1000 krooni piletihinda küsivaid truppe Eestisse tuua, neile ei jätku publikut. Ma ei saa aru, kas eestlased on mingid täismatsid, et ei raatsi teatri eest maksta. Mingi massimeelelahutus läheb hästi peale, kõige paremini muidugi tasuta õllesummer, aga kõlbavad ka maailmakuulsad artistid, kelle paari kilomeetri kauguselt ja massi sees rüselemise eest makstakse päris korralikke summasid. Aga selle eest, et näha üpris lähedalt mitte vähem staare kui Madonna või Sting, ainult teises valdkonnas, näha neid üpris lähedalt, selle eest on üle 1000 krooni välja käia liiga palju. Nagu oleksid väärtushinnangud väga paigast ära, aga eks see sõltub sellest ka, mis kunstiliik kellele meeldib. Ometi peetakse ju eestlasi teatrit armastavaks rahvaks.