Teatriauhindade tantsulavastuse laureaat "Faasid"

Vaatasin tantsulavastust “Faasid“ tantsuteater Fine 5 esituses. Tahtsin vaadata, mis asjale teatriauhindu jagatakse. Eks see tantsuauhind ongi mingi nišiauhind, mis eriti kellelegi peale asjaosaliste endi korda ei lähe, aga noh kursis võiks ju olla, kes ja mille eest auhindu saab. Ei saa öelda, et see lavastus mulle meeldis. Mulle ei meeldi üldse kaasaegne tants. Ma ei saa sellest aru ja ei oska nii sügavale mõelda, et sellele pihta saada, mida nad seal kujutavad. Ja mind häirib see, et nad tantsivad enamasti paljajalu ja siis on näha, millised räpaselt mustad ja tolmused nende jalatallad on, kui nad vähegi jalga tõstavad. Meenuvad kohe vastikult haisvad nõukaaegsed kooli duširuumid peale kehalise tundi, kus mõnel “lohakal”, kellel spordijalatsid koju jäid, olid samasugused vastikult räpased jalad. Ja kõik haises nii võimatult, et ainuüksi see vastik ümberriietumine oli piisav põhjus, et kehalise tunnist eemale hoida.
Lavastuses osales üks paksem naine, balletitantsija kohta ikka päris paks. Või siis tantsija kohta, ega nad vist päris baleriinideks ennast ei peagi, kui tegemist on tantsuteatri, mitte balletitrupiga. Aga see paks pani ennast kõige rohkem jälgima, et näed siis, paks suudab ka selliseid asju teha, rinnaesine leemendab küll higist, aga ikka teeb tublilt kaasa. Paks pidi kõige rohkem pingutama, et oma täidlast eksistentsi selles lavastuses ja lavaruumis õigustada. Ja pika vaatamise tulemusel sai mulle selgeks, et paksu nägu on kõige väljendusrikkam, 2 ülejäänud naistantsijat olid sellised vaoshoitumate emotsioonidega, lihtsalt tühja pilguga oma elemente täitvad, vahel naeratasid ka või tegid mingit muud emotsiooni. Aga paksul olid kogu aeg silmad punnis ja ta tegi kõige huvitavamaid miime.
Lavastuses oli ka viiuldaja, kes mängis viiulil nii koledalt kääksuva loo, et see oli lihtsalt õudne. Ega ma kaasaegsest süvamuusikast ka eriti lugu ei pea, see on nii agressiivne ja tihti kohe selline kõlaliselt konkreetselt kole, nagu see faaside raames esitatud viiulipala. Viiuldaja mängu ajal tõid tantsijad viiuliga naise ümber noodipulte ja nende pultide puhul oli huvitav see, et nad olid peegelpinnaga. Aga mis see nüüd kujundlikult kõik kokku ja eraldivõetult tähendama pidi, mine sa võta kinni. Kui pala sai esitatud, siis viis viiuldaja oma pilli tagalavale ja tõi ekraani tagant välja puldi otsas rippuva viiuli, siis hakkas muusika lindilt tulema ja viiuldaja pööras teise puldi peal oleva noodi lehti, justkui oleks tegemist mehhaaniliselt mängiva viiuliga. Viiuldajal oli huvitav soeng, nagu tavalise lõikega pikem poisipea, aga hästi huvitavalt turri aetud, nagu oleks tagurpidi juuksekarvu kammitud, et need vahvalt püsti hoidsid.
Vaatasin kogu aeg mustade pikemate lokkis juustega meestantsijat ja püüdsin kokku viia, keda ta meenutab. Peaaegu lavastuse lõpus lõi mul järsku põlema – muidugi, Travolta! Aga et siis mis mõttes faasid? Ei tea, ei saanud aru. Mingeid meeleolusid nad seal väljendasid, kuidas tantsida ja rõõmus olla, aga mida see kõik kokkuvõetuna ja mingil metatasandil kujutama pidi, mina küll aru ei saanud. Üpris tüütu oli seal tund aega istuda ja seda kõike jälgida, kuigi vahepeal nad muutusid nii intensiivselt liikuvaks, et kogu see rütm haaras kaasa, ma jälgisin siis kõige rohkem seda, et kuidas nad kokku ei jookse, kõik 5 tantsijat jooksid erinevatest suundadest üle lava, kes diagonaalis, kes otse, kes mingi muu nurga alt, vahepeal tehti keerutusi ja hüpati ja siis joosti edasi. See oli tõesti imekspandav, et nad kokku ei põrganud. Noh eriti pikalt selle tunni jooksul kaasaegset tantsu vaadates ei pidanudki kannatama.
Lavastuse lõpp oli eriti ootamatu, publik oli täitsa kahevahel, kas hakata plaksutama või mitte. Tantsijad jooksid vastu lavaruumist välja jäävaid seinu ja muusika vaikis. Saal läks pimedaks. Kui tuli uuesti põlema pandi, kõlasid mõned arad plaksud, siis oli taas paar sekundit vaikust, kuni siis saadi aru, et nüüd on ikka õige aeg plaksutada. Nii et selle järgi vaadates, et publik ei saanud isegi sellest aru, millal lugu lõppes, võib järeldada, et enamus saalis olijaid, olid nagu mina. Tegid tarka nägu, et me jagame väga palju sellisest nišikunstist, et saab teiste ees, kes kunstist nii palju ei taipa, esineda: “Ma käisin eile Fine 5 tantsuetendust vaatamas...” Kuigi ise ei saanud isegi sellele loole pihta, mida seal tantsukeeles seletada üritati, kui ei suutnud ära taibata, et nüüd on lugu läbi ja võib plaksutama hakata. Aga noh midagi mõtleb ikka välja, millest selle jutu jätkuks rääkida, kui hakata kellegi ees kelkima, mis “erilistel” üritustel ta käib, isegi sellistel peentel üritustel nagu “Faasid”, lisades eriti targal ilmel: “Muuseas, see on see lavastus, mis see aasta teatriauhindade jagamisel tantsupreemia sai, sa oled kindlasti kuulnud?” Ja teha suured silmad, et kuidas siis nii, sa ei teagi, mis lavastus sel aastal tantsupreemia sai? Sa ei tea isegi seda, kes olid nominendid???
Lavastust olid vaatama kogunenud mingid friigid. Vaatasin neid inimesi ja imestasin, et kes nad on kõik sellised, mis neid sellist jama vaatama toob. Ma saan aru, et lähed kaasa massimaitsega, et sulle meeldib see, mis kõigile meeldib, mis on kõigi arvates sügav kunst, nagu Nüganeni lavastused, aga mingit sellist jama vaatamas käia, no see on ikka tase.