...ehk NSVL teeneline kunstnik näitleja Jevgeni Vesnik. 70.-ndate lõpu 1980.-ndatepõlvkonna lapsepõlve lahutamatuks osaks oli ka "mnogoserijnõi" film "Elektrooniku seiklused". Sellest filmist pärinevad kindlasti nii mõnegi seltskonna ainult neile teadaolevad killud, mis on kasutusel sama iseenesestmõistetavusega nagu tsitaadid "Viimsest reliikviast". Ja need ilusad laulud... "Krõlatõje katšeli", mida pidi koolitunnis tiibklaveri ääres seistes laulma naljakate patside ning mitte vähem naljaka perekonnanimega tütarlaps Kukuškina. Juba ainuüksi pahategelase Uri nimi oli selline, mis mainimisel ka kõige suurema tusatuju peletas. Eriti, kui mainida Uri nime koos selle juurde kuuluva tegevusega - panna käerandmel olev kell suu juurde ja sinna tasakesi salatsedes pobiseda: "Uri, Uri, kas sa kuuled mind?" Uhkustunne, mis valdas kõiki eesti lapsi Elektrooniku lõpukaadreid vaadates, kui oli aru saada, et see on ju meie Tallinn! Elektroonik käis meie Tallinnas.... Ja selles ülilahedas koolis, kus õppisid Sõroježkin, Kukuškina ja kõik need teised kujud, oli üks ülilahe paksuke meesõpetaja, kes käis just seda Kukuškina soleeritavat "Krõlatõje katšeli" laulu klassiukse taga kuulamas. Kuulis, et lapsed laulavad ja siis rahulolevalt mööda treppi alla hüples, see oligi Jevgeni Vesnik.
Ma olen enda arvates näinud küll lugematul arvul vene filme, aga Vesnikut neist ühestki peale "Elektrooniku" ei mäleta. Näitleja lahkumise puhul uudistesaate tarvis tehtud klipis üles astunud nüüd juba pealt 40sed kaksikvennad "Elektroonik" ja "Sõroježkin" ütlesid, et said peale filmi väljatulemist hulgaliselt kirju, milles väga paljudes öeldi, et me tahame teie kooli õppima tulla, teil on nii lahe matemaatika õpetaja.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment