Minotauruse visiit Tallinna (ja natuke integratsioonist ka)

Tšehhovi „Väikesed komöödiad“ Vene Kultuurikeskuses
Mäletate veel mnogoserinõi filmi „Visiit Minotauruse juurde“? Kui mäletate, siis mäletate kindlasti ka Sergei Šakurovit. Minu jaoks oli see vist esimene film, kus ma Šakurovit mängimas nägin. Nüüd läksin ka suurte ootustega sellele etendusele, nagu ma ikka sinna Vene Kultuurikeskusesse Venemaalt küllatulnud truppe vaatama lähen, ja enamasti näidatavas pettun. Ikka on nii, et rahvast meelitatakse ligi suurte ja kõlavate nimedega, heade autoritega, tuntud teatrinimetustega, aga lavalt nähtav tulemus on pehmelt öeldes haltuura. Venelastel on selle esitusstiili kohta olemas ka hea nimetus "kapustnik", minu jaoks ongi enamus neid viimasel ajal nähtud lavastusi olnud käegalöömise kapustnikud, et lähme teeme seal Eestis neile midagi, käime korra üle lava ja kükitame, küll nad rahule jäävad. Ja meie publiku laituseks peab ütlema, et jäävad tõesti rahule, naeravad omal veel vatsa paigast ära, kui lavale tuleb näiteks Gurtšenko ja sõrme näitab. Mul on enamasti tahtmine jalgu trampida, hüüda "buu" ja vilistada, aga mis ma seal üksi ikka tõmblen.
Ja see pole Vene Kultuurikeskusest ka ilus, et nad alati etendusi hilinemisega alustavad, niipalju, kui ma seal majas käinud olen, ei ole mitte kunagi sellist asja olnud, et etendus algabki täpselt kell 19.00. Ikka venib veerand tundi või rohkemgi alguse aeg edasi. Ma ei teagi, mis selle põhjus on, kas halb teenindus väljaspool saali, garderoobides on seal kogu aeg mingi jama, kui lähed trepist alla, siis jääb üks ja kõige suurem garderoob natuke nurga taha, ja need garderoobitädid, kes jäävad otse trepi ette, vehivad juba kaugelt kõigile tulijatele kätega, et ärge siia tulge, minge sinna! Ja siis nad uimerdavad seal oma numbritega, 1 naine töötab, teine ajab etendust vaatama tulnud sõbrannaga juttu jne. Või siis ei oska muu teenindav personal inimesi õigetele kohtadele juhatada, igal juhul see pidev sisse-välja ja ühest reast teise voorimine käib ikka päris kaua, enne kui maha rahunetakse ja saali pimedaks võib lasta. Või on siis tegemist suurte staaridega Venemaalt, kes otsustavad ise, mis kell nad mängima hakkavad. Ei kujuta sellist olukorda mõnes eesti teatris küll ette, et ma lähen näiteks Linnateatrisse ja seal ilma mõjuva põhjuseta etendust kasvõi minut hiljem alustatakse. Või siis on tegemist vene temperamendiga, pole lihtsalt kasvatust ega lastetuba, et oleks õigel ajal õpetatud, et teatrisse tullakse ikka paraja ajavaruga kohale, soovitavalt veerand tundi enne etenduse algust, mitte ei saabuta, ja seda massiliselt, täpselt sellel ajal, kui etendus algama peaks, kell 19.00. Ma saaksin veel aru, kui hilineks 1-2 inimest, aga tavaliselt on peale 1. kella - Vene Kultuurikeskuses on ikka veel see traditsioon kella lasta, kuigi kella lastakse kiiresti, aga peab kõlama kolm kella, siis on viimane aeg saali joosta.
Kolm kella on vene kultuurilukku jäädvustunud paljude kirjandusteoste kaudu, samuti kajanud läbi arvukatest filmidest, mul tuleb kõigepealt meelde muidugi Bulgakov, nii teatriromaan kui ka tema muud teosed ja mälestused, kus on päris tavaline mõni selline lause, et „jõudsime „Faustile“ (Bulgakovi lemmikooper) peale teist kella.“ Tallinna venelased ei suvatse ennast peale 1. kella üldse liigutadagi, seistakse süüdimatute nägudega fuajees edasi, ollakse kohvikujärjekorras, süüakse, tegeletakse mingite muude asjadega. Kohvikuleti kõrval oli näha koguni ühte seltskonda, kes „oma jooki“ jõi, suur pudel alkoholi oli kaasas ja väike „sõrmkübar-pits“ käis rahva seas ringi. Ja siis lõpuks, kui on kõlanud kolmas kell ja kõik peaksid juba saalis olema ja saali uksed kinni pandama, siis on oma kohtadel umbes pool kohaletulnud vaatajaskonnast, ülejäänud alles tulevad, otsivad oma kohta, siblivad mööda saali või mujal majas ringi. Ja nemad väidavad, et tõid harimatutele matsidele kultuuri! Ei tahaks siin mingit rahvuslikku vaenu õhutada, aga tõesti, hakkab juba vaikselt närvidele käima, et venelased ei saa isegi sellist elementaarset asja ära tehtud, nagu etenduse õigel ajal alustamine. Isegi, kui see õigel ajal mittealustamine ei olene kohalikust administratsioonist, ei vabanda see venelasi välja, staarid, kes otsustavad, et alustavad etendusega pool tundi hiljem, on ka venelased.
Ja mis mind veel nende Kultuurikeskuses sirbi ja vasara ning alles renoveeritud õndsat sotsialismiaega meenutavate kaunistuste ja revolutsioonilise ehitise stiili kandvas hoones toimuvate ürituste puhul imestama paneb, on täielik reklaami puudumine. Eesti pressi jaoks pole neid üritusi olemas. Kas see on ka mingi omavahelise kommunikeerumisraskuse tulemus? Kas peaks pöörduma Urve Palo poole ja paluma tal luua eraldi integratsioonistipendium või - fond, selleks, et kasvõi Tallinnas elavad eestlased ja venelased, võib olla isegi mitte nii suurelt, et kõik mõlema rahvuse esindajad, vaid Kultuurikeskuse administratsioon ja eesti kultuurilehtede toimetajad või ajalehtede reklaamiosakonnad saaksid niigi palju kokku lepitud, et nad suhtlevad oma vahel. Ma ei oleks ka nendest üritustest mitte midagi teadnud, kui ma ükskord juhuslikult sellest majast mööda jalutades täiesti juhuslikult poleks ühte ilusa naise pilti märganud. Läksin reklaamile lähemale ja mida ma näen - Jelizaveta Bojarskaja! Saate aru? Mihhail Bojarski, D'Artagnani enda tütar! Uue, tuntud, patriootilise ajaloofilmi "Admiral" naispeaosaline! Tuleb Tallinna! Ja see oli minu mäletamist mööda ainus reklaam, mis ma sellele lavastusele nägin, nagu ka enamusele järgnevatele, mis Kultuurikeskuses on olnud. Kes seal kõik nüüd umbes poole aasta jooksul pole käinud - Bojarskaja, Gurtšenko, Udovitšenko, Tšurikova, Roman Viktjuki teater… Lähiajal on tulemas veelkord Tšurikova ja Žarkov Nüganeni Lenkomi teatris tehtud lavastusega… Selle lavastuse reklaamplakatilt vaatab vastu ka Oleg Jankovski, aga tema kohta käivad jutud, et ta on selleks liiga haige, et praegu etendustes osaleda, veel rohkem külalisetendustele sõita. Vaevalt, et teda Tallinnas näha saab, kuigi nii väga tahaks. Aga no mida värki? Miks sellest kõigest ei räägita, miks linn ei kiha, miks pole telesaateid, ülekandeid, kasvõi ETV Kultuuriuudistes väikest nuppu selle kohta, et täna esineb Tallinnas Ljudmilla Gurtšenko. Ma ei saa sellest aru. Kuigi teisest küljest muidugi hea ka, ma olen alati kõigile etendustele pileti saanud, võib olla, kui eesti ja ka vene meedia sellest pasundaks (PBK peal olen siiski mõne Tallinna tuleva lavastuse reklaami näinud), siis ilmselt oleksid pooled asjad ka nägemata jäänud.
Ja oleks siis see eilne ootamine kuidagi ennast ära tasunud! Ha-ha, see oleks olnud selle õhtu kõige parem nali. Tulime saali kell 18.55, kell 19.25 alustati etendusega, ja see oli veel igav ka! Kui seda absurdikomöödiana võtta, siis vist on jah naljakas. Selline „Väike absurdikomöödia“. Ootamine (nii saalis kui ka kogu selle lavastuse ootamine, alates Šakurovi nime reklaamplakatil nägemisest vist kunagi veebruaris) ei tasunud ennast kohe üldse mitte ära. OK, 350 krooni piletiraha, võin ma isegi "tasus ära" linnukesega kirja panna. Ikkagi mingi kogemus, ikkagi nägin veel ühte versiooni Tšehhovist, ikkagi jah, päris tõesti-tõesti, täitsa elav ja ehtne Šakurov oli laval. Aga samas, taas mingi üpris ajuvaba kapustnik. Mind konkreetselt meelitati kohale Šakurovi ja Tšehhovi nimedega, aga mida vaadata polnud, olid just need 2 eelpoolmainitud nime.
Tavaliselt on näitleja laval nägemine võimsam elamus kui tema mäng filmis (võrdle popartisti laulu nägemine-kuulamine videona ja tema täispika kontserdi nägemine kohalviibijana). Šakuroviga oli asi täpselt vastupidi. Ma olen korduvalt imetlenud teda filmides mängimas, eelkõige muidugi selles lapsepõlvest meelde jäänud ülikauges, aga mingi oma salapäraga ülihuvitavas vendade Strugatskite ainetel vändatud ajaloolises detektiivis, kus Šakurovil oli kanda koguni kaksikroll. Mõlemad rollid väga suured osatäitmised - viiulimeister Stradivari ja kaasaegne miilitsauurija (vat nime küll ei mäleta). Hiljem ka pisarateni liigutatult mängitud eluheidik, naabrinaisevõrgutaja Menakeri filmis „Koerte pidu“. Ja nüüd … Täiesti mannetu, olematu ja pigem oma totruses nutma- kui naermaajav elav esitus. Laval on nimi, aga näitlejat netu. Ainult selle haleda varju ja eputise häälest on ära tunda, et jah, see on tõesti Šakurov, muu järgi poleks küll aru saanud, et oh, see ongi see suur ja kuulus ja hea näitleja!
Kõige kurvem kogu asja juures oli see, et Šakurovil polnud kummaski näidendis õiget rolligi. Nagu 90ndatel, kui Mäeots lavastas „Vanemuises“ Zola "Daamide õnne“ ja kutsus sinna mängima oma endise kursaõe, siis veel küllalt primadonnastaatuses oleva Elina Reinoldi. Nimi oli kõlav, aga arusaamatuks jäi, milleks kutsuda kohale staar, kui talle pole näidendis õiget rolligi. Täpselt samamoodi oli täna Šakuroviga. Sellist lollitamist ja eputamist oleksin võinud seal laval isegi mina teha. Selleks ei pea tuhandete kilomeetrite kauguselt kohale sõitma, ei pea selle eest meie praegusel raskel majanduslanguse ajal hingehinda küsima, et lavale lolli mängima tulla.
Tšehhovi ühevaatuselised jandid „Karu“ ja „Abieluettepanek“ pole ka iseenesest muidugi mingid šedöövrid. Oleks võinud mingi muu repertuaarivaliku teha, kui nende kahe looga midagi asjalikku peale hakata ei osatud või ei viitsitud. Kõigest kumas läbi see suhtumine, et noh lähme teeme ära, mis see siis ära ei ole. Tšehhovi nimi on neile juba kindlasti hea firmamärk, lisaks veel Šakurov, pööritame silmi ja taome üksteisele jalaga tagumikku, küll rahvas jookseb etendusele tungi ja ovatsioonid on lakke. Noh, tõesti nii oligi, kuigi mina ei saanud aru, mida naerdakse (ja see polnud sugugi keelebarjäär, miks ma "naljadest" aru ei saanud). Ometi on ju ka neid Tšehhovi tavaliselt koos esitatavaid näidendeid võimalik hästi mängida. Mingi algne idee on neis ikkagi olemas, kuigi tänasel päeval tunduvad nad vananenud ja ajuvabad vodevillid. Aga siis võikski vähemalt sellest ajaloolisest traditsioonist lähtuvat esitust pakkuda, et vot, teate, meil on selline suur kirjanik Tšehhov, ta on kirjutanud ka väga häid näidendeid ja jutustusi, aga kunagi üle-eelmise sajandi lõpukümnenditel läksid meie vanavanavanematele just sellised lõbusad lood teatrilavalt väga hästi peale. Midagi umbes sellises võtmes, nagu kunagi 80ndate keskel esitas Rakvere teater "Onupoega Saaremaalt". Ilusti, rahvuslik-pateetiliselt, ikkagi meie esimene teatrilavastus, mis mõjus koomilisena juba ainuüksi autentse esituse poolest, näiteks selle poolest, et kõiki osasid esitasid meesterahvad.
Sellega olen ma muidugi alati osanud arvestada, et ka kõige parema autori võib kõige parema tahtmise puhul ära solkida. Keegi Moskva lavastaja Aleksei Kirjuštšenko oli kahe klassikalise jandi solkimisega suurepäraselt hakkama saanud. Kuigi päris lõpus, kui oli kummardamise aeg, tuli näitlejate plaksutamise peale, mida eesti kultuuriruumis võetakse kui autori või lavastaja lavale kutsumist, hoopis üks naisterahvas kummardama. Tšehhov see olla ei saanud, ja vaevalt, et Venemaal kombed nii muutunud on, et nüüd juba tüdrukutele Aleksei nimeks pannakse. Ma imestasin, et näitlejatele toodi lilli, mitte neid ei loobitud tomatitega. Taas eestlaste tagasihoidlikkus? Ei tahaks just suurustleda, aga julgen pakkuda, et me olime saalis ühed vähestest eestlastest. Kuhu jäi venelaste temperament? Miks nii alandlikult lipitsedes nende moskvalaste ees, kas ainult selles lootuses, et siis nad tulevad teinekord jälle? Siis ei saa Uspenski, Putin ja Medvedev pahaseks? Selline jama ei saanud ju meeldida. Või noh ok, võib olla oleks tomatitega loopimine tõesti liiast, peab ikka viisakaks jääma, aga miks nad "kuradid" suudavad olla viisakad ainult siis, kui see neile kasulik on? Kes karjus 2 aastat tagasi "Ros-si-ja" ja varastas hügieenisidemeid? Seesama Vasja, kes meile kultuuri tõi ja täna illikukuna suurt Moskvast toodud teatrikunsti vaatamas käis.
Mingis mõttes on see tase nagu „Ürgmees“. Et selleks peab olema kohe mingi selline eriline ketas peas, et nendest naljadest aru saada. Nagu ma ei saanud aru „Ürgmehe“ naljadest ja muude taoliste „menukite“ hirnumiskohtadest, nagu „Kuidas dresseerida meest“ „Olen iseenda naine“ või „Mina, naine“ … eestlaste esituses kõik millegipärast monotükid? Hmm, kas mingi rahvuslik eripära, et üksi võib laval lolli mängida, aga kollektiiv kohustab paremini esinema. Või siis üksi oled üksi, aga kollektiivis on ikka keegi, kes asja päästab… Kuigi ka sellesse ritta leiab erandeid, samasuguse labasuse ja ajuvabade naljadega „hiilgas“ ka Endla viimase aja menuk „Testosteroon“ – mitte monotükk. Kui hästi järele mõelda, leiab kindlasti neid „grupiviisilise lollimängimise“ näiteid veelgi. Nagu see moskoviitide etendus. Tõtt öelda, ei saagi siin rääkida teatrist kui sellisest. Ühegi teatri nime all nad esineda ei julgenud. 3 näitlejat, moodustasid projekti ja tegid kuidagi ülejala mingi haltuura ära. Kava peal on kirjas „продюсерский центр Оазис», aga sellest ei loe ma välja, kas tegemist on mingi pikemat aega koos tegutseva trupiga (nagu meil näiteks VAT-Teater) või on see ühekordne projekt, kuhu näitlejad kokku kutsutud Oazise nimelise produtsentide keskuse poolt.
„Karu" vaadates tuli mul meelde, kuidas me vaatasime kunagi koos vanaemaga sellest loost tehtud filmi. See oli küllalt vana film, võis pärit olla kuskil 50ndatest, aga koos vanaemaga oli seda hästi lõbus vaadata, sest ta oskas nii hästi naerda nende naljade peale. (Uhhh, andmeid järgi kontrollides tuleb välja, et vene film „Karu“ on lavastatud režissöör Annenski poolt koguni 1939... ei oska pead anda, kas see oli nii vana film, aga võib olla tõesti.) „Andke hobusele kaeru“, „Olete küll lesk, aga ninaotsa olete ära puuderdanud“. Need fraasid jäid eriliselt meelde, kui vanaema lõbustanud fraasid. Ja lõpus: „Ärge üldse hobusele kaeru andke!“ See oli nagu puänt. Ootasin seda viimast fraasi, aga moskvalaste esituses seda ei kõlanudki. Pakuti ainult jalaga perse nalju ja mingit täiesti arusaamatut stiilide segasust, mis kogu nähtud kupatuse veel vastuvõetamatumaks tegi kui see halb mulje, mis näitlejate olematust artistlikkusest ja ülepingutatud tolatsemisest jätta suutis.
Vanaemaga seoses tekkis veel selline mõte, et need vanaaegsed näidendid või igasugused muud asjad on huvitavad näidetena just nimelt selle poolest, mille üle meie esivanemad kunagi naersid. Või mille pärast nad nutsid. Vanaema oli kindlasti rohkem Tšehhovi kaasaegne kui mina, kui võtta nii, et Tšehhov suri mõni aasta enne vanaema sündimist, no ütleme laias laastus 10 aastat jääb vahele, siis näiteks minu jaoks on ju ikkagi kuskil 1960 kirjutatud teosed pigem kaasaegne kirjandus kui klassika. Ja need on minu jaoks täiesti arusaadavad, ma tean sellest olust, tean, kuidas siis elati, millised inimesed siis olid. Nii et sellele on päris kummaline mõelda, et minu vanaema mõistis Tšehhovi teoseid samamoodi, nagu mina mõistan praegu ütleme Kaugveri. Et näiteks mõne romaani lause „Nad istusid Kadrioru kohvikus“ on minu jaoks samamoodi mõistetav nagu oli vanaema jaoks mõistetav Tšehhovi „Kuradile need hobuse kaerad!“ Tundub küll, et siin on tohutu ajaline vahe, peaaegu 150 aastat, aga teistipidi vaadata – kõigest 3 inimpõlve.
Kultuurikeskuses lõbustati mind kohe üpris tüki alguses laval toimuva kohta kommentaariga „vanaaegsed psühhid“ ja edasi oligi meil kogu aeg lõbus seda tõmblemist vaadata ja öelda või mõelda, et vanaaegsed psühhid tõmblevad seal. Sest no tõesti, esituse poolest ei kõlanud see stiil kohe kuidagi Tšehhovi ajastuga kokku. Siis ei olnud inimesed nii närvihaiged ja veiderdajad, siis olid ikka kombed ja oldi õilsad ja viisakad, nii et need „jämedused“, mida üks või teine tegelane Tšehhovi teksti järgi ütleb, mõjusidki tol ajal koomiliselt. Mitte see veiderdamine, mida meile pakuti. Selles mõttes oligi väga pahasti, et kogu sellel kupatusel polnud isegi ühtset stiili. Ma oleks aru saanud, kui Tšehhovit lavastatakse kaasaegses võtmes, kaasaega üle tooduna, kaasaegsete kostüümide, olme ja muu sellisega (nagu näiteks Suur Nekrošius). Kasvõi kaasaegses keeles. Aga kui kasutatakse ikkagi enam-vähem ajastutruusid kostüüme, Tšehhovi teksti, aga seda teksti esitades ollakse kõigega nii labased ja närvihaiged, siis tekib juba ainuüksi sellest üks igavene stiilide paabel, mis vaatamise ebameeldivaks teeb.
Kasvõi need täiesti arusaamatud lesknaisel seeliku tagumise otsa ärakiskumise naljad. Kui T
tšehhoviaegse lesega oleks niimoodi tehtud, et tal oleks pool kleidi alumisest osast seljast kukkunud ja ta pantaloonide väel meeste ees oleks seisnud, olgugi, et oma kodus ja olgugi, et üks nendest meestest on tema teener, oleks naisterahvas lihtsalt minestanud. Mitte bravuurikalt lava taha marssinud ja sealt siis teist värvi stiliseeritud pantaloonides-põlvpükstes tagasi tulnud ja teda seeliku seljastkiskumisega solvanud meesterahvast duellile kutsunud. No sellise ajuvabaduseni annab ikka tulla. Samamoodi oleks Tšehhovi laadis kasvatatud naisterahvas minestanud ka selle peale, kui ta oleks istunud söögilauda, võtnud enda arvates kätte soolatopsi, seda raputanud, aga kui sealt midagi välja ei tule, hakanud uurima, miks ei tule topsist soola välja, ja avastanud, et see polegi soolatops, vaid väikselt kipsist amorilt ärarebitud till. Oleks ju minestanud selline XIX sajandi naine. Aga selles versioonis ta lihtsalt ehmatab korraks ja vaatab arusaamatuses teenijale otsa, nagu see oleks neil igapäevane nähtus, et sellised asjad vedelevad söögilaual. Ma arvan, et taoliste labaste komejantide esitamiseks oleks nii vene autoritelt kui välisautoritelt palju sobivamaid tekste leidnud, milleks Tšehhoviga niimoodi ümber käia? Või on see mingi uudne suhtumine, meie Tšehhov, ise teame, mis sellega teeme?
Mingi loogika selles hulluses muidugi oli. Kui „Karus“ ilmus lavale Mihhail Politseimako kujutatud tegelane, kes tuli leselt tema surnud mehe võlga sisse nõudma, oli tal kuub kriidine. Ma veel imestasin, et no mida värki nüüd, mida sellega öelda tahetakse, et mehe kuub on kriidine või millegi valgega koos. Kas tõesti ei olnud aega enne etendust kostüüme üle vaadata, et ei märgatud isegi seda, millises seisukorras kuues näitleja lavale läheb? Ometi alustati ju etendusega peaaegu pool tundi hiljem, oleks jõudnud oma kuue ära puhastada küll. Siis aga hakkas Politseimako laamendama, lesk teatas talle, et täna ta raha maksta ei saa, reedel tuleb linnast inimene, siis maksan ära. Seda kuuldes kisab Politseimako: "Ja nii ütlevad nad kõik, kõik, kelle pool ma täna käinud olen..." ja hakkab lese elamises lõhkuma. Esimesena satub tema raevu osaliseks amori kuju, kellel raevunud võlanõudaja erinevaid kehaosasid küljest ära rebib. Siis ma pakkusin, et ilmselt ta on samamoodi ka eelmiste võlglaste juures käitunud, seal ka mingeid asju lõhkunud, et tal juba lese juurde tulles kuub kriidine oli. Kuigi proosalisem põhjus on ilmselt see, et näitleja Politseimako harjutas enne eesriide avanemist ingli lõhkumist ja määris selle ajal oma esinemisriided ära, aga puhastada neid polnud aega. Võib olla polnud tarvidustki, mis sellest mingi Tallinna publikust ikka, mis suurt kunsti neile siin vaja, lööme paar korda jalaga perse ja kõik on naerust kõverad.
Sellist haiget huumorit oli täis kogu lavastust, mida edasi, seda haigemaks läks. Kui „Karu“ osas olid rollid veel kuidagi loogiliselt jagatud, kuigi, veelkord, ikkagi jäi arusaamatuks, milleks tuua Moskvast Tallinna etlema staari, kui tal pole laval muud teha, kui armetuid häälitsusi kuuldvale tuues kõõksuda ja natuke kössis kujul ringi käia. Aga noh vähemalt selles mõttes olid osad loogiliselt jagatud, et istusid näitlejatele vanuseliselt. Šakurov oli elatanud teener, tema kohta võiks siis pakkuda, et ta oli nii veider sellepärast, et oli juba väga-väga seniilne. Lese rollis võis näha kedagi näitlejanna, vabandust, koguni Venemaa teenelist kunstnikku Maria Aronovat. Lese rollis oli ta veel enam-vähem.
Või Noh, mis… Siin võis kuidagi vähemalt loogiliselt aru saada, et temast ütleme hinnanguliselt 10 aastat noorem mees tuleb tema kui lese käest surnud mehe võlgu sisse nõudma ja armub ära. Jah, muidugi puudus see särts, mis pidi olema Tšehhovi tekstis selle naljaka loo puhul, idee iseenesest selline, et lesk muudkui leinab ja leinab, kuigi mehe surmast on juba 7 kuud möödas, aga tema muudkui nutab ja ei tee ööl ega päeval vahet (siit ka see vanaema jaoks filmis tabav märkus „Kuigi te leinate, nina olete ikkagi puuderdanud"). Ainus elusolend, kelle vastu lesk veel huvi tunneb on mehe lemmikhobune (siit ka need järgmised naljad, mis vanaemale meeldisid, hobuse kaerte kohta). Võlanõudjaga ongi siis neil selline vaimukas dialoog, et alustavad kassi-koerana, kes teineteist silma otsaski ei salli, ühel on raev, et ta ei saa oma raha kätte, naisel raev, et tal ei lasta rahus leinata ja et mees peab nii mats olema, kuidas ta siis aru ei saa, et naisel on vaja leinata. Ja natukese aja pärast lõpetavad armunud tuvikestena (kui lesel on leinast niivõrd suva, et ta ütleb surnud mehe lemmikhobuse kaera meelde tuletama tulnud teenrile „Mingu see hobune oma karadega kus…“).
Aga et siis jätkata seda rida, mis pooleli jäi, et võib ju kuidagi ääri-veeri uskuda, et jah, tõesti see võlanõudja tuli, nägi ja armus. Kuigi loogilisem oleks öelda, et armus arvestuse järgi, võidab lese südame, saab ka tema varanduse. Saab tagasi rohkem varandust kui võla pluss veel naise ning armastuse ja hoolduse. Aga noh vahet pole, mille pärast see Politseimako tegelane Aronova leske armus, lavastaja ega näitlejad sellele "pisidetailile" ka lavastuses erilist tähelepanu ei pööra. Armus ja kõik. Armus väga labaselt ja lihalikult, mis läheb jälle vastuollu Tšehhovi stiiliga, vaadates naise "püstoleid" ehk dekolteed, kuigi samal ajal nad mässavad ka pärispüstolitega, et duell maha pidada. Vähemalt on siin näidendis vanuselt ja välimuse poolest kõik paigas. Elatunud vana lesk võibki olla selline paks vanamoor, nagu Aronova seda on. Aga mis toimub teises lühinäitemängus? „Abieluettepanek“, kavalehelt loeme: Natalja Stepanovna, tema tütar, 25-aastane…. mängib Venemaa teeneline kunstnik Maria Aronova. Selle peale tahaks öelda vene komöödia pealkirjaga „Здравствуйте, я ваша тетя!» - klassikaline versioon või «Здравствуйте, мы ваша крыша!» kaasaegses versioonis. Eesti vaste „Tule eile meile“.
Kui „Karu“ võis oma haiges absurdis veel kuidagi ära kannatada, siis „Abieluettepanek“ ei mahtunud küll enam mingitesse kriitikapiiridesse. Asi läks kätte juba nii jandiks, et ei aidanud ka varem muigama pannud meeldetuletus, et laval on vanaaegsed psühhid. Šakurovil on siin isegi „suurem“ roll, eelpoolmainitud Aronova kangelanna kirjeldus „tema tütar“ käibki Šakurovi esitatud Stepan Stepanovitši kohta. Lausalkohoolikust mõisnik, või mis kuradi kohas nad seal elavad, keset lava on „purskkaev“, rohkem küll tiigi moodi, aga nimetatakse ikkagi purskkaevuks, kuigi sealt midagi ei purska, kui purskaks, siis vist puhast viina. Ja kui Aronova mängitud Mariale tuleb kosja naabrimees Politseimako kehastuses, kes võtab endale sellest purskkaev-tiigist peoga vett juua, mainib Maria talle nagu muuseas: „Mis te nüüd teete, meil käivad ju kitsed siin…“ Maria ise on selline mõisapreili, et rühib ringi töömehekinnastes ja lükkab enda ees suurt aiakäru. Ja ta peaks olema 25-aastane! No teate, muutnud siis vähemalt seegi koht Tšehhovil ära, vähemalt kavalehele oleks võinud jätta Maria vanuse märkimata, panna sinna kasvõi „vanatüdruk“ või „määramata aastates“, kui nii väga oli vaja ikka mingit vihjet selle tegelase eale anda. Lõpuks on hästi „naljakas“ veel see, kui igat moodi läbikukkunud kosilane kitsekusevesisesse tiiki kukub ja üleni märjana laval ringi tuterdab.
Päris alguses, kui ma selle lühinäidendi nimetust lugesin, mõtlesin, et see on hoopis üks teine lugu, mis mul ka ühe hästi vanaaegse filmina meeles oli. Minu meelest see on tehtud mingi Tšehhovi jutustuse ainetel. Noormees ja neiu kelgutavad mitu korda saaniga mäest alla, iga kord, kui on üks ohtlik koht, kus on hästi palju kohinat, sosistab noormees neiule hästi vaikselt: „Ma armastan teid“, aga neiu ei saa kuidagi aru, kas talle tundus, et ta kuulis seda, või poiss ütles päriselt seda. Siis kelgutavad uuesti ja ei saagi oma tundeid selgeks räägitud, nii Tšehhovi moodi. Aga see lugu oli hoopis teine, kus naabrimees tuleb naabermõisniku tütrele kosja, aga ütleb mõtlematult muu jutu sekka "minu aas" ja sellest tekib tuline vaidlus, kellele see aas kuulub, kas neiule või naabrile. Siis saab noormees teise võimaluse ja sel korral ei saa nad ka oma asju selgeks räägitud, vaid hakkavad vaidlema, kelle koer on parem, kas neiu või naabri oma.
Šakurovi suur roll seisnes siin näidendis siis selles, et tuli tuigerdada, iga minuti tagant uus pits viina valada, kõik need vähesed stseenid, kui ta üldse laval oli, natuke kätega vehkida ehk kakelda, kõvemat häält teha, ja eriti oluline selle rollilahenduse juures – olla pingil pikali ja siputada jalgu. Seda võtet kasutas Šakurov just näidendi „võtmestseeni“ juures, kui naaber talle külla tuli ja nad mõlemad n.ö. erinevatest asjadest rääkisid, teemaga puusse panid, kui naaber polnud veel välja öelnud, mida ta tahab, aga Šakurovi tegelane juba aimas ette teadvat, mida ta tahab. Nagu naaber alustas: „Ma tahan teilt paluda…“, lõpetas Šakurov pingil vedeledes ja sirgete jalgadega üles-alla vehkides: "Tahab raha paluda, aga ma ei anna...". See kõik oli Tšehhovi idee kohaselt naljakas, kuidas inimesed taas teineteisest mööda räägivad, ei kuula üldse lõpuni, mida neile öelda tahetakse, vaid teevad kohe oma järeldused, mida ta minust tahta võib. Ja muidugi pidi see Šakurovi mõttetekst, teadmine, mida naaber temalt paluda tahab, kõlama remargina „kõrvale", mida selleaegses näitekirjanduses väga palju kasutati. Nii et roll missugune, mängi ja hiilga!
Viina kui vene rahvusele omast elementi oli kasutatud mõlemas näidendis. „Abieluettepanekus“ oli põhitarbijaks õhtu nael Šakurov, kuigi ka temaga peaaegu ühevanune näitlejanna- tütar sekundeeris talle päris vapralt, ka kosilasel läheb rohkelt haljast julgustust vaja. "Karus" aga kukkus lesk jooma, et ennast võlanõudja ees julgeks juua, peale seda hakkas lesk kohe võrdõiguslikkust nõudma, miks mees võib naist solvata ja naine meest ei või, miks võib duellile kutsuda ainult mees, aga naine ei või, ja algabki duell. „Karu“ puhul võib öelda, et siin oli joomine isegi nagu kuidagi süžeeliselt õigustatud, inimesed hakkavad ikka ju suures mures alkoholilt abi otsima või vajavad enne tähtsate otsuste tegemist väikest julgestust, nagu lesk vajas tuge, et võlanõudjale samaväärselt vastata. "Abieluettepanekus" aga oli joomine ainult nende kõigi labasuste varjamiseks, mida sellesse muidu toredasse näidendisse nii hulgaliselt sisse oli toodud, et Tšehhovi „toorikut“ suisa raske ära tunda oli.
Moskvalased esitasid seda ikka väga ülepingutatud labastustega. Juba ülaltoodud näited kitsekusesest veest või 60ndates eluaastates teenelisest kunstnikust Aronovast, kes üritab panna vaatajaid uskuma, et ta on 25 ja parimas meheleminekueas neiu. Kunagi öeldi selliste kohta "paus ei kanna", aga siin ei saa isegi seda öelda, sest pausi kui sellist "Abieluettepanekus" polnud, oli üks suur kisa ja kära ja labatsemine. Natalja-Maria tuleb kosilase juurde, kummaski käes tapetud kanad ja kaelas kuivatatud mugulsibulavanik, sest isa ütles, et kaupmees tuli. Kui aga näeb, et ei olegi kaupmees, vaid hoopis naaber, viskab pettunult kummikanad maha ja hüüab nördinult toa poole: „Isa, mis me need kanad siis ära tapsime, kaupmeest polegi“. Ei tea, kas sibularõnga kaelariputamisega taheti kuidagi vampiiritapjale vihjata või? Osa Tšehhovi teksti kantakse ette lauldes, see võis isegi vodevillistiiliga sobida, aga oli taas kõige muu ja ümbritsevaga täiesti ära labastatud.
See oli ikka päris jube, millisteks toladeks kõik Tšehhovi lühinäidendi tegelased olid muudetud. Alates sellest Natalja vanuse ja välimuse labastamisest, aga ega teiste tegelastegi väljanägemine kiita polnud. Veel arusaamatumaks ja absurdsemaks läks „Abieluettepaneku“ „teine katse“, ehk siis naabrimehest kosilasele antud teine võimalus, kui ta peale läbisõimamist ja osalist läbipeksmist tagasi kutsuti/toodi. Natalja nimelt ei teadnudki selle esimese vestlusstseeni ajal naabrimehega, mille tulemusel nad väga tõsiselt aasa kuuluvuse pärast tülli läksid, et naabrimehel tegelikult selline üllas eesmärk oli, et ta tegelikult Nataljale kosja tuli. Kui naabrimees on korralikult läbi sõimatud ja läbi pekstud, mitu korda provokatsioonide abil tagasi meelitatud, et teda siis veel rohkem läbisõimatuna uuesti minema ajada – see näeb välja umbes nii, et naabrimees lahkub lava taha, Stepan astub talle järele ja karjub mingeid lollusi, Natalja targutab kõrval, et kõik õige, jajah, siis järsku Natalja taganeb ja ütleb konspiratiivse häälega: „Taganeme“, mispeale isa-tütar rohkem lava keskele tulevad, Natalja varjab oma massiivse kindlus-kehaga õblukest isa, naabrimees tuleb tagasi, karjub natuke neile vastu, Natalja vehib kätega, naabrimees läheb jälle minema ja sama stseen kordub mõningate variatsioonidega uuesti. Lõpuks ütleb isa Nataljale, et näed siis missugune loll, ja selline tuli veel sulle kosja.
Natalja on kohe nagu ära vahetatud. Tšehhovi idee järgi peaks siin olema traagiline tunnetekonflikt. Et neiu, kes on juba ammu tahtnud mehele saada, kellel on juba viimane aeg tanutatud saada, võitleb endas tunnetega, on isas ja endas pettunud, miks isa ometi talle otse ei öelnud, milleks naabrimees tuli, miks oli vaja üldse tülli minna, muidugi ta tahab mehele saada. Peale seda Natalja „selginemist“ ja meelemuutust antakse naabrimehest kosilasele uus šanss. Natalja teeb ennast babast naiseks, paneb puha uhke kleidi selga, milles ta näeb välja sama naeruväärne, kui oma „tööriietes“. Ma saan aru, et see naeruvääristamine on siin taotuslik, aga Tšehhovi järgi seisneb ju nali milleski muus, mitte selles, et kujutada neid tegelasi täielike äpude ja idiootidena. Seda esitust vaadates polnud mitte mingisugustki kahtlust – kõik, kes laval ringi liikusid, olid ilmsed ajuinvaliidid. Õhulises kleidis, kuid endiselt kogukas Natalja on teise katse ajal nagu ära vahetatud. Lahkus ise. Juhib „mängu“, juhatab tagasitoodud ja eelnenud peksmisest juba ogaraks muutunud naabrimeest, et te tahtsite vist mulle midagi öelda? Noh tahtiste ju midagi öelda. Korrates seda fraasi nii mitu korda, kui mitu korda saab selle lause jooksul iga sõna peale erinevalt rõhku asetada. Kasutades seejuures ka räpistiili ja sellele stiilile omast kätega vehkimist. Jälle hästi „naljakas“. Tundus, et eriti naljakas oli esimestel ridadel, kust eriti intensiivset ja südamest tulevat naeru kostus. Juba nii tobedat naeru, et see naer ise oli naljakas, mitte see, mis laval toimus. Või siis oli meile naljakas see, et see totrus võib kellelegi nii naljakas olla, et seda nähes sellist naeru võib kuuldavale tuua.
Vähemalt nii palju oli nende näidendite vaatamisest kasu, et õppisin sealt ühe uue sõna. Õigemini see uus sõna oli mulle isegi rohkem „meeldinud“näidendis „Karu“, sest see lühinäidend oli kahest äärmusest vähem äärmuslikult labane, labasuselt pisut tagasihoidlikum ja loogilisemalt üles ehitatud. Lese ja Politseimako flirdistseenis, seisab lesk oma avara dekolteega mehe ees ja ütleb rindu väristades: "Ma olen Язычница – pagan“. Hakkasin mõtlema, kas jazõtšnik ongi selle „kuraadi“ venekeelne vaste, millega kallid kaasmaalased pärismaalasi kostitavad.