Vee mälu

Endla teatri lavastus, täpsema žanrimääratlusega kaasaegne inglise tragikomöödia „Vee mälu“, valmimisaastaks 2004. Üllatavalt hea näidend ja veel üllatavamalt hea esitus oli. Lugu rääkis kolmest õest, ma ristisin nad kohe kaasaegseks kolmeks õeks, neil oli isegi 1 vend, nagu Tšehhovi Protassovi-õdedel, ainult, et võimukat provintsitarist vennanaist polnud. Tüdrukud kogunevad oma kunagisse kodumajja, mis viimasel ajal oli ema üksinduse oaas. Kogunetakse sellisel kurval põhjusel, nagu ema matused. Aga nad suudavad oma oleku ja omavahelise läbisaamisega kõik nii naljakaks muuta, et majas pole mingit matusemeeleolu ega pole õieti leinagi tunda. Kui välja jätta mõned need harvad korrad, kui õdedest kõige neurootilisem Pire Laurimaa esitatud Teresa teistele õdedele meelde tuletab, mis põhjusel nad praegu ema kodus on.
Samuti tuleb ema surm õdedele meelde ka nendel puhkudel, kui jutt käib ema voodi ümber. Kas siis on kõige vanem õde Piret Rauk Maryna ennast seal voodis liiga hästi sisse saanud, saab äsja surnud ema voodis isegi rahulikult magada. Kui aga Mary kohalesaabunud abielus kavaler üritab Maryga selles voodis vahekorda astuda, siis on Maryl kohe vabandus varnast võtta, et no kuidas siis nii, me ei saa ju siin voodis, see on ema voodi. Lõplikult võtab Mary kavaleril Mike'il seksimise isu ära see, kui Mary ääriveeri teatab, et on vist rase. Selline hästi kaasaegne ja igakülgselt realistlik lugu oli, kuigi samas selles situatsioonis, milles loo kangelannad asusid – ema matuseid korraldavad ja kaastundeavaldusi vastuvõtvad leinavad lähisugulased, siiski väga harjumatu lahendus. Kolmandat õde Catherine'i mängis Ireen Kennik, see oli kõige bravuurikam ja vabameelsem õde. Catherine oli juba oma välimuse poolest kõige tähelepanu äratavam, kõik see tema stiil ja olek, oli piisavalt absurdne ja naljakas, kui arvestada, et Catherine pidi justkui viibima ema ettevalmistusperioodil, kuigi tegelikult tegeles ta oma terviseprobleemide lahendamise ja olematu raha laiaks löömisega.
Omamoodi koomiline oli seegi, kuidas õed omavahel suhtlesid ja ilkusid. Kogu selle loo vältel pole kordagi sellist momenti, et kolmik üksmeele saavutaks. Nad võivad ajuti küll üksmeelselt mürada, peale seda, kui Catherine on ennast narkotsi täis tõmmanud, muutuvad ülejäänud 2 õde ka pilviseks, kuigi ei saa päris täpselt aru, kas nad on auru all mõnuainetest, mingit suitsu nad seal kimuvad küll, aga kas see just narkosuits on. Või on pigem tegemist leinaga kaasneva tunnetevooga, mille puhul tihti võib juhtuda nii, et suur nutuhoog läheb sujuvalt üle hüsteeriliseks lõbususeks. Esimese vaatuse lõpustseen oli tõesti oma olemuselt hästi naljakas, kui tüdrukud ema riidekappi revideerisid ja igaüks sealt endale mingi sobiva hilbu leidis. Mõne asja pärast koguni omavahel kakeldes, kellele mõni paarkümmend aastat moest läinud maitsetu hilp paremini sobima peaks. See vaheaja algust kuulutav lõpustseen oli minu meelest ainus, kus õdede vahel mingiti, kasvõi tinglikku üksmeelt märgata võis. Siis oli üksmeel juba vähemalt selles, et kui enne üritati leina kasvõi teeselda, ja siis keegi neist selle teeskluse katkestas, mingi oma olmemure või niisama probleemiga sisse sõites, siis nüüd riidekuhilast omale sobivat eset selga sobitades, olid õed nagu lapsepõlve langenud 3 kõige sõbralikumat mudilast, kelle vahel pole mitte kunagi ühtegi tüli ega lahkarvamust olnud.
Iseenesest olid päris naljakad mõned momendid, kui lavale saabus näiline lein ja see siis mingi täiesti absurdselt laest võetud olmeprobleemiga pihuks ja põrmuks löödi. Näiteks, kui kõige rohkem ema matuste pärast muretsev ja üksi kõigi korralduslike küsimustega tegelev Teresa uurib oma elektroonilisest märkmikust, mida ta järgmiseks tegema peaks, ja äsja linnast šopingult saabunud lehtsaba Catherine just omandatud oste demonstreerib ja sellepärast muretseb, kas mingi asi talle ikka värvi poolest sobib. Omamoodi müstilist tooni lisab loole ema ilmumine, kuigi emaga saab sidet pidada ainult Mary. Näidend algabki Mary ning Lii Tedre mängitud ema dialoogiga, selle algusstseeni järgi jääb mulje, et ema on elus. Alles natukese aja pärast, kui toimunud on mingi osa Mary ja Teresa vahelisest dialoogist, saab aru, et tüdrukud on tulnud emakoju tema matuste pärast. Nii et selles näidendis on kõike, nii müstikat kui ka argist farssi, sügavamaid mõtteid ja „jalaga perse“ nalju.
Lavakujundus ning ema asjad mõjusid aga niimoodi, et tundusid kopitanud. Nagu nad teksti järgi pididki olema. Kui tüdrukud lamavad ema voodis, siis neil on seal ebamugav, ja ebamugav pole seal mitte ainult sellepärast, et veel mõned päevad tagasi magas seal ema, kes on nüüd surnud. See maja ja ruum, mida meile näidendi tegevuspaigana näidatakse, on lihtsalt oma ajas, mingis vanas ajas, seal lõhnab vanaduse järgi ja seal on kopitus. Vahva oli seegi, et kuigi tüdrukud polnud põhimõtteliselt alati eriarvamustel, umbes nagu sellise mõttega, et kui 1 ütleb A, siis peab teine kindlasti vastu hakkama vaidlema ja B ütlema. Aga siiski olid neil kõigist asjadest nii kardinaalselt erinevad arusaamised. Kõige paremini väljendusid nende arusaamiserinevused mälestustes. Näiteks selles, kes oli see „õnnetu“, kelle neist ema mereranda maha unustas. Imestama pani, kui paksuks on läinud Piret Rauk. Viimati nägin teda lavastuses „Ma armastasin sakslast“ ja seal ta küll nii paksuna ei tundunud, kuigi seal olid vist ka muud stiili riided, mis paljud rasvavoldid, eriti jalgadel, ära varjasid. Nüüd lippas Piret vahepeal päris alukate väel ringi ja kõik kintsudele kogunenud rasv oli hästi näha. Ja tema kogukus hakkas silma just eriti tippvormis ja väga peenikeste Laurimaa ja Kenniku kõrval, neist viimane on ju alles hiljuti sünnitanud, aga juba nii heas vormis tagasi.