Anna Karenina

L.Tolstoi – M.Tšumatšenko „Anna Karenina“, lavastaja Mihhail Tšumatšenko, Ugala
Väga pikk etendus väga külmas teatrimajas. Aga ikkagi nii hästi tehtud ja minu jaoks nii huvitav materjal, et enne etenduse lõppu lahkumiseks põhjust polnud. Vaatasin ja mõtlesin, et kus teoses oli keegi vend Levin, kes jäi haigeks ja tänavalt leitud naisega kokku elas, aga selles dramatiseeringus sellist liini polnud, kuigi mulle tundus kõige tõenäolisem, et see oli just „Anna Karenina“, kus selline vend oli. Sest mulle jäi meelde selline liin, et Tolstoil käib teostes alati surm ja sünd käsikäes, nii oli siis, et Kitty sai teada, et ta on rase ja samal päeval suri vend Levin. Samuti polnud mul „Anna Kareninast“ meeles, et seal oleks olnud Vronskil vend, kes aga Tšumatšenko dramatiseeringus Tanel Ingi näol olemas oli. Ja lõpustseenis polnud kuulsat Anna punast kotikest, mis tal justkui takistab ennast rongi alla heitmast. Rongi alla heitmine oli lahendatud niimoodi, et lava taga, kus esimeses stseenis kujutati rongi saabumist ja seda õnnetut jaamatöötajat, kes rongi alla jäi, hakkasid ülikõvasti kajama rongiliikumist tähistavad hääled koos tuledega ja Anna tormas lava taha.
Ka see, et Ingi oli hoopis Vronski vend, mitte Vronski ise, oli mulle üllatus. Kui ma päris selle lavastuse algusest peale olen näinud pilte ja plakatit sellest lavastusest, siis on jäänud mulje, et Ingi ise ongi Vronski. Aga Aleksei Vronski oli hoopis Priit Võigemast, mis oli muidugi meeldiv üllatus, ikkagi vahepeal Tallinna jõudnud staar Ugalas gastrollil. Hästi kahju oli sellest, et Kareninina jäi nägemata Aivar Tommingas, kes vist selle lavastuse algusaastatel Anna abikaasat mängis, aga nüüd võis näha kurja Aleksei Aleksandrovitši osas hoopis Arvi Mägi. Triinu Meriste Anna Kareninana oli lihtsalt ilus, aga kahjuks ei muud. Meristel on nagu mingid väljakujunenud stambid, mis hakkavad kergelt ära tüütama, eriti kui teda nii pikalt vaatama peab, oli juba Anna nimitegelasena peaaegu kõik need 4 tundi, mis lavastus vältas, laval. Kõrk ja uhke hoiak, samas tundeline sisemaailm, mida Meriste alati oma uhke poosiga häält tasandades-tõstes väljendab. Liina Olmaru esitatud Kittyst oli päris kahju. Ilmselt pidi Olmaru rolli üle võtma seoses sellega, et algselt vürstitari mänginud Maria Soomets Ugalast Tartusse lahkus. Kuigi lapseohtu Kitty ei sobinud küpses vanuses Olmarule enam kuidagi mitte, läbi on need Olmaru ajad, kui ta sobis kõiksuguseid poolhaigeid ja süütuid neitseid mängima.
Ka see tundus natuke üle pakutud, et lavaloosse oli kuhjatud nii palju tegelasi. Noh ballistseenid tuli ju kuidagi tegelastega ära täita, samuti suurt lavaruumi millegagi täita, et vähesed peategelased sinna avarusse ära ei upuks ja massist kuidagi silma hakkaks, aga minu meelest see võte eriti ei õigustanud, et tuua sisse massiliselt statiste, kellel laval tegelikult midagi tehagi pole. Päris kahju oli kõigist nendest näitlejatest, kes laval said viibida kogu nelja tunni jooksul kõige rohkem veerand tundi, aga pidid siiski etenduse lõpuni kohal olema, et grand finaleks taas lavale tulla. Esinedes niimoodi rohkem dekoratsioonide kui inimestena. Lavaruum oli eksponeeritud kolmnurgana, eeslava hästi pikaks venitatud, joostes tagumises osas natuke erikülgse kolmnurga moodi kokku. Paremale jääv lavaosa oli pikema haarde osas ja vasakul lühem. Kahjuks oli lavakujundus selline, et päris kõiki stseene näha polnudki, vaatamata sellele, et koht oli esimeses reas. Nii jäid nägemata need stseenid, mis toimusid eeslava teisel küljel või lavakülgedel asetsevates niššides. Seevastu stseenid, mis toimusid minu kohale lähemal, olid väga hästi jälgitavad, näitlejad olid kõigest käepuudutuse kaugusel, nii et sain kuni detailideni neid endid, nende soenguid kui ka riideid vaadata. Vaatasin, et Meristele oli kleebitud oimukohtadele eraldi juuksetuka osa. Keset lava kasutati omapäraseid klaasist moodustusi, kus ühe posti küljes olid klaasid, mida sai erinevalt paigutada, samuti poste endid liigutada, nii et need võisid kujutada kokkupandult ühte eraldi ruumi või eraldiasetatuna tänavaposte.
Kostüümid olid ilusad, need olidki põhilised mida maksis vaadata. Samuti lugu ise, kuigi lugu oli eksponeeritud küllaltki igavana, aga mõnede detailide koosmõjus, nagu uudishimu, millised stseenid instseneeringu jaoks on välja valitud, kuidas nad seda mängivad, kuidas peaosalised vastu peavad, mis kostüüme veel näidatakse jne. Võis õhtu ilusti vastu pidada küll.