Isa kui maskott

Huvitav, kas selle kohta on ka statistikat peetud, kui paljudele peredele on isadepäev piin, mitte pidu? S.t. kui paljud pered seda rõõmsalt ajakirjalikus stiilis ja Estonia kontserti väisates tähistavad, ja kui paljud pered lähevad sel päeval tülli. Või üritavad oma pere kokku panna. Stiilis, no ole vähemalt sellel ühel päeval aastas isa. Kas sul on siis raske see päev vabaks võtta? On sul siis raske kord aastas käia lapse lasteaia- või koolipeol, kui tähistatakse isadepäeva? Kõigi laste isad tulevad ja meie lapsel on kohal ainult ema. Vaadatakse, et tal polegi isa. Mees ütles väga tabavalt, et isadepäev toob esile isa kui maskoti. Maskott, keda on vaja selleks üheks päevaks aastaks, et ta ennast kokku võtaks ja tuleks rahva ette esinema. Olgu kõigile näha, et meil on perekond, me tähistame isadepäeva. Kui paljudes peredes pole isadepäev tegelikult rõõmupäev, vaid kujutab endast juba nädalaid ette väldanud sõnasõdu ja tülisid? Kui paljud lapsed saavad üldse selle üle rõõmustada, et neil on tõeline isa. Mitte maskottisa, kes ilmub välja või võtab ennast kokku ainult isadepäevaks (enamus ei viitsi sedagi), vaid isa, kes nendega tegeleb, kes on iga päev olemas, kes võtab endale aega, et olla ka ülejäänud 364 päeva aastas isa? Isa suure tähega, mitte faktiline isa sünnitunnistusel.
Viimaste päevade pressist ja televisioonist on pakutud kõikvõimalikke toredaid variante, kuidas tähistada isadepäeva. Kuni sellise absurdse lahenduseni, et isad ja lapsed võivad minna. Eesti Rahvusmuuseumi ja seal naise ilu üle arutada (ah?). Me oleme ka siiani nagu selle peavooluga kaasa läinud, et ikkagi isadepäev ja emadepäev ja teeme pulli ja tralli. Aga tegelikult oleme me ju isa ja emana oma lastele iga päev olemas. Iga päev on mulle emadepäev, kui lapsed tulevad koolist koju, oma tegemistest räägivad, tahavad minuga koos midagi teha või mulle midagi jagada. Samuti isale. Ja iga päev on samamoodi perepäev, kui peale individuaalsete kohustuste lõpetamist otsustame midagi ühiselt ette võtta, minna teatrisse, kohvikusse, niisama jalutama, ujuma, rattaga sõitma jne.
Me suutsime see aasta piduri peale panna. Tänu mehe „pihtimusele“, et tema seda aastast aastasse kestvat pulli, et teda tullakse varahommikul tordi ja lilledega tervitama, küll enam ei taha. Mis omakorda tuletas mulle meelde Elo Viidingu üliandeka kirjutise emadepäevast (suvaliselt tsiteerides): „Jah, iga ema on üliõnnelik, kui ta aetakse pühapäevahommikul kell 9 üles, kui ta peab minema pühapäeval kooli aktusele ja olema õnnelik, et on emadepäev...“ Vanemad muutuvad oluliseks, kui nendega enam koos ei elata. Või veel kurvemal juhul, kui neid pole üldse enam siin maises ilmas olemas. Sel juhul on tõesti väärtuslik iga kõne, iga päev, mis annab võimaluse kallitele vanematele helistada, neile kirjutada, neile külla minna. Tulime teid isadepäeva puhul õnnitlema. Aga toimivas ja koosolevas peres on see kuidagi absurdne, et peaks võtma aastas ühe päeva, mis on just ühe või teise lapsevanema kummardamise päev. Meil kõigil on ju olemas sünnipäevad, mis on ainult meie päevad, kui tähelepanu jagub ainult meile (juhul, kui on neid, kes tähele panevad, aga kui pole kedagi, kes paneb tähele sünnipäeval, siis ilmselt pole ka kedagi, kes emade- või isadepäeval meeles peaks).
Nii et tõeline isadepäev on neil, kellel isa pole. Kas siis otseses mõttes, isa on surnud, või kaudselt, isa ei ela koos nendega. Sel päeval oleks tõesti paslik ka kõige rangematel emadel, kes lastel isadega suhtlemise keelavad võsukestel oma loojaga kokku saada lasta ja samuti oleks tore surnuaial käia või kasvõi kodus küünalt põletada.
Head isadepäeva, Iveta ja Helen ning teie lapsed!:)