Kui Harry kohtas Sallyt

Nora Ephron „Kui Harry kohtas Sallyt“, lavastaja Jaanika Juhanson, Rakvere Teater

„Harry ja Sally“ on meeles kui film, kus naine restoranis orgasmi teeskleb. Filmiajaloo vingeim orgasmi teesklemine. Minu meelest oli selle filmi kõige parem kild hoopis peale seda, kui Meg Ryan oma ohkimise lõpetas, ja kõrvallauas üks vanatädi ütles kelnerile: „Palun tooge mulle sedasama, mis tal oli.“ Näidendis seda head repliiki kahjuks polnud. Film ise mulle ei meeldinud, mingi täielik jama oli. Ei saa öelda, et filmi halva mulje kustutanud oleks. Igal juhul vaimustusse ma sellest lavastusest ei sattunud, kindlasti polnud see ka kõva keskmine mitte, selline tavaline asi. Aga huvitav oli siiski minu puhul see, et kui ma alguses peategelasi vaatasin, et need on mingid lollakad, siis mida rohkem ma nende juhtumistele kaasa elasin, seda rohkem nad mulle meeldima hakkasid. Võib olla oli see nii sellepärast, et alguses keerles jutt ainult seksi ümber, aga lõpu poole tuli nagu rohkem sisu ka juurde. Ei tundnud selles töös ära ka viimase aja ühe mõjuvaima naislavastaja Juhansoni käekirja, kui, siis ehk ainult see, et eelnevate töödega sidus dramatiseerimine – siiamaani enamasti kirjandusteoste lavavariandid, nüüd ka filmi lavale ümber panemine.
Seekord sai vaadatud 2 ühes – teater ja dokumentaalfilm. Stseenide vahele pikitud lood tavalistest inimestest olid minu meelest selle lavastuse parim osa. Selline vahetu lihtsus õhkus nendest inimestest sealt ekraanilt. Kuidas nad tagasihoidlikult või uhkusenoot hääles, ujedalt või ülevoolava energilisusega oma kokkusaamise lugusid rääkisid. Kuidas enamuste paaride puhul hakkas silma naiste ülemvõim, mis publiku alati naerma ajas, nagu oleks mees tõeliselt armsa tuhvlialusena mõjunud. Lavategevuses selliseid toredaid hetki kahjuks polnud. Tarvo Sõmeri kehastatud Harry ja Ülle Lichtfeldti mängitud Sally lugu näidati aastast 1984 või kuskilt sealt kuni aastatuhandevahetuseni. Üle 15 aasta, mille jooksul sõprus kasvab üle armastuseks. Kuigi sõpruse ja armastuse vahel on õhuke piir, Sally ja Harry on kogu selle aja teineteise kõrval, teineteise jaoks olemas, usaldusisikud, ainult koos ei ela. Lõpuks otsustavad vist koos elama hakata ja teineteist armastama hakata. Kasvavad ja arenevad koos, Harry on esimeses stseenis täiesti eemaletõukav ja väljakannatamatult tahumatu remondimees, Sally parima sõbranna maalrist boyfriend, kes kohe Sallyle külge lööma hakkab. Ajapikku hakkavad nad karjääri arendama, Harryst saab vist koguni jurist või midagi sellist. Ja siis lõpuks avaldab Harry Sallyle armastust, aga päris kindel selles lõpus pole, selline lahtise otsaga lugu oli.
Harry ja Sally loo kõrval oli palju huvitavam jälgida nende sõprade Jacki ja Marie lugu, vastavalt Erni Kask ja Anneli Rahkema. Kuigi Jacki-Marie lugu oli liiga tavaline, et sellest omaette lugu teha, oleks võinud olla just selline tavaline lugu omapäraste sõpradega, kuidas ühel paaril on elu paigas, nad on ennast ja teineteist leidnud, saanud kokku oma elu armastusega, neil on koos hea, aga neil on problemaatilised sõbrad. Sellised sõbrad, kes tunnevad teineteist juba ammu, aga paari moodustada ei taha. Kes käivad igal pool koos, teevad kõike koos, aga samas otsivad mõlemad oma õiget. Oleks saanud täitsa hea loo, kuidas õnnelikus kooselus elav paar nende sõprade pärast muretseb, mõtleb välja igasuguseid situatsioone või üritusi, kuhu teineteise leidjad sattuma peaksid. Mida näidendis näidati, oli väga hea selle armastuse alguse lugu, kuidas 2 paari lähevad kohtama, Harry ja Sally on kumbki võtnud kaasa oma sõbra, et Harry saaks tutvuda Sally sõbrannaga ja Sally omakorda Harry sõbraga. Aga läheb hoopis ootamatult nii, et tutvuma toodud sõbrad leiavad omavahel ühise keele. Vahetatakse kohti, mis vahetatakse, aga Jack ja Marie ei suuda teineteisest eemal olla ka lauas kõige kaugematel positsioonidel asudes. Ja sealt siis edasi seda lugu arendada, kuidas nad kõik teevad, et ka Harry ja Sally nende moodi koos õnnelikud võiksid olla. Kindlasti kaasates selle stseeni, kus Harry ja Sally kumbki oma sõbrale helistavad, nende sõbrad aga on kihlunud paarina koos voodis, kuulevad ühesugust juttu, vastavad ühesuguste lohutustega ja reageerivad ühesuguste hüüatustega.
Lavaruum oli taas tühi, kummaski lavanurgas üksikud kohvikulauad, keskel voodi, selle taga ekraan filmide näitamiseks. Riietuses oli püütud olla ajastutruu, tegelasi vastavalt toimumisaastale riietada, aga moevooludest olid valitud kuidagi kõige nigelamad variandid. Sellised igavalt mannetud riided, kuigi värvilised ja aksessuaaridega, aga ikkagi igavad. Oleks võinud paremaid näiteid moeajaloost valida. Õnneks poldud mindud ka seda teed, mis plakatilt ja teatrikavalt vastu vaatas, et kõik romantikaga üle külvata, võimalikult palju punast ja roose. Lavakujundus oli küll askeetlik, aga samas sobiv – kõiki neid kohti, kus Harry ja Sally kohtusid-toimetasid, polekski mõtet olnud otseselt hakata üle kandma. Nagu kaasaegsest teatris ikka, et vaja läheb rohkem kujutlusvõimet.