Värvid

Peca Stefan „Vääärviid“, lavastaja Ago Soots, VAT Teater

Näidendi esimene pool oli päris paljulubav. Igal juhul igav selle ajal ei hakanud ja näitlejate tööd oli ka päris huvitav jälgida. Kuigi minu jaoks oli mõttetusi ja roppusi liiga palju, aga kuna teises poolajas lubati veel Merle Palmistet, siis ei näinud põhjust ka vaheajal ära minna. Kuigi pärast mõtlesin, et ega ma millestki ilma poleks jäänud, kui poleks teist vaatust jäänud vaatama. Noh Palmiste sai ära vaadatud, aga mingi šedööveretteaste see loomulikult polnud. Täitsa hämmastav oli vaadata kahte professionaalses teatris töötavat ja head tööstaažiga näitlejat, lisaks Palmistele veel Tõnu Oja, kuidas nad nii madalale võivad laskuda ja sellises jandis kaasa teha. Kuigi Ojal oli ka helgemaid hetki, nii mõnelgi korral suutis ta mind oma tavapärases ampluaas räuskava lollikesena naerma ajada, aga muidu oli ikka suhteliselt piinlik. Esimene vaatus, nagu öeldud, oli küllalt intrigeeriv, nii et tasus jääda kasvõi selle huvi pärast, et mis edasi saab. Aga teine vaatus oli täiesti allapoole igasugust arvestust. Kõik lagunes käest ära, nii teksti kui lavatöö poolest valitses laval kaos, kõik muutus ääretult labaseks ja mõttetuks. Liiga palju „juhuslikke“ naljastseene sai ühte kohta kokku kuhjatud, pealegi olid enamus stseene loo arengu seisukohalt ilmselt liiast, nagu näiteks teise vaatuse 2 üpris pikka ja tühja monoloogi või suur peksmise-tagaajamise stseen.
Kõik USAst Rumeeniasse sõitnud jänkid saavad kokku ühes baaris, hakatakse tobedalt oma suhteid klaarima ja siis tekib selline supp, mida mitte keegi süüa ei taha. Ameerika ema on sinna põgenenud oma armukese Pecaga, kellele tema eks-eksmees kättemaksu haudus ja tal terroristina välja paista lasi, nii et rumeenlane Ühendriikidest välja saadeti. Peca hakkab tööle baaris, kuhu talle järgneb tema uus jünger Rocco. Ema kohtub juhuslikult samas baaris nii kahe ameerika kutiga, kellega ta mõlemaga vahekorras on olnud, ja kes samuti juhuslikult ka tema poja sõbrad on. Samuti kohtub ema seal baaris oma endise perekonnaga, eks-eksmehe ja pojaga. Rumeenias kuuli kerre saanud poega ei peaks ema üldse ära tundma, sest loogiliselt võttes ei ole ta oma võsukest (ilmselt abordijäänukit) oma 15 aastat näinud. Nii et ime, et ta selle poja kohe esimese pilguga ära tunneb. Poeg toibub kuulihaavast ja teatab, et tal pole perekonda, ema ja isa pole kunagi tema perekond olnud. Siis teeb ta „ootamatu“ avalduse, kuigi kogu selle jandi taustal midagi just sellist oligi oodata, et nüüd ütleb veel seda ka: ma olen homo. Endas just kirjanikuande avastanud Rocco istub itsitades baarinurgas ja kirjutab salvrätte toimuvaid dialooge jäädvustades täis.
Näitlejatest üllatas tõeliselt hobinäitleja Tarmo Tagamets Damonina. See oli päris võrratu, kuidas ta suutis purjus inimest kujutada. Tuhmi näoga ennast baaripukile istuma hüpitada või sealt alla potsatada ning ringi tuikuda. Ainult purjakil inimese pehmest keelest jäi puudu. Roccot esitanud Meelis Põdersoo suutis hästi surnut mängida. Ma ei tea, mis ma oleksin teinud, kui keegi oleks mulle äsja sitast puhtaks pestud kaltsude moodi trussad silmnäole pannud, aga see mees suutis suurema osa esimesest vaatusest sellise „katte“ all liigutamata lamada. Ago Sootsi rumeenlase pikkade jalgadega vehkimine ja ärplemine, et mis te tulete siis Rumeeniasse, kui siin kõik nii nõme on, oli küll selline žest, mille peale oleks tahtnud plaksutada.
Riided olid selles lavastuses midagi kergelt anomaalia vallast. Enamustel meestest seljas väga imelikus stiilis teksariidest rõivad, milles oli auk augu kõrval. Isa kandis erinevatest teksamaterjalidest kokkulapitud mantlit, selle mantli puhul oli päris huvitav vaadata, mis erinevaid teksatükke seal kasutatud on, aga ilus see pahupidipööratuna hommikumantlina kantav riideese küll välja ei näinud. Stseenide nimetusi ja numbreid, samuti nende toimumise kellaaegasid kuvati lava tagumisel seinal olevale ekraanile, stseenide vahel tantsiti räppi.