Cyrano de Bergerac

Edmond Rostand “Cyrano de Bergerac”, lavastaja Kalju Komissarov, Rakvere Teater

Lavastus ise oli päris hea, kuigi Komissarovilt oleks oodanud rohkemat. Mul on millegipärast mulje jäänud, et Komissarov on selline lustilugude lavastaja ja kasutab oma lavastustes alati palju mängulisi elemente, eriti tantsu ja muusikat. Seekord see nii polnud, kuigi paljuski sõltus see rusutud meeleolu, mis lavastuses valitses, ka näidatavast materjalist. Juba eelmisel sajandil suutis Rostand väga tõetruult ja piltlikult teha selgeks selle, et naised armastavad nii kõrvade kui ka silmadega. Eelkõige aga ikkagi kõrvadega. Kui Christianile on oluline lihalik, et saaks Roxanilt kasvõi ühe suudlusegi kätte, siis Roxanile on oluline see, et talle võimalikult palju mulli aetaks ja võimaluse korral seda mulli ka tegudega tõestataks. Kui naine tahab ideaalset meest, siis Rostandi järgi ta peakski võtma 2 meest – üks kõrvadele, kes luuletab ja oskab sõnu ritta sättida ja teine silmale, s.t. hea välimusega. Kui neist üks kaob, on see tragöödia ja täiuslikust õnnest on asi kaugel.
Päris vahva oli üle hulga aja kuulata riimides näidendit, eriti meeldis mulle üks riim, kus riimusid omavahel sõnad “piinama” ja “piira ma”. J.Krossi tõlge on iseenesest võrratu, tuletas millegipärast meelde Shakespeare’i komöödiate keelt, kuigi neid olen ma enamasti kuulnud erinevates tõlgetes, aga ei meenu, et mõni Krossi tõlge ka oleks olnud. Saaremäed Bergeracina vaadata oli päris naljakas, ühelt poolt tema mäng väga meeldis, aga häiris see, et ta on nii paksuks läinud. Pigem tegi see tema korpulentsus Bergeraci koledaks, mitte ülisuur nina, nagu süžee järgi olema peaks. Samas häiris mind see, et ma ei suutnud Saaremäed võtta selle värdja nina kui defektiga, sest ma teadsin, et see on rekvisiit ja ilma selle konksuta näos on tal väga ilus nägu. Kui ma selle draama põhjal tehtud filmi nägin, oli tegemist USA filmiga “Roxane”, kus Bergeraci kaasaegset karakterit mängis Steve Martin. Ilmselt oli see ka esimene film, kus ma Martinit nägin, sest mulle tundus see tema pikk nina seal filmis nii loomulik, nagu see olekski selle mehe lahutamatu osa. Ma vist mõtlesingi, et Martinil ongi päriselt selline pikk nina. Aga Saaremäe puhul ei mõjunud see loomulikult, kuigi kõik muu oli väga hästi välja mängitud ja pakkus pidevat kaasaelamist tema karakterile.
Näidendi vaatamise ajal tulid paljud teemad nii tuttavad ette – kättesaamatu armastuse poole õhkamine, tema nimel suurteks sõnadeks ja nende kirjapanekuks valmisolemine, valmisolek isegi selleks, et aidata oma armastatul leida tema enda armastus, mis talle nagu “õnne” tooma peaks, samas oma tunded kõrvale jättes. Ka see teema, mida Bergerac korduvalt läbi elas, et ta oli oma lootuste täitumisele nii lähedal, aga sai kogu aeg selle läbi haiget, et oli endas hellitanud asjatuid illusioone, oli nii tuttav. Peaaegu sinnakanti, et teed omal margi täis, kui hakkad lootma, et äkki inimene, kes mulle meeldib, siiski hindab sisemist ilu, aga enesekriitika ja üldise maailma reaalsuse tajumine on nii kaugel, et ei lase ennast naeruväärseks teha. Sest inimene, keda sa armastad, ei saa olla ometi nii rumal või nii kole, et ta peaks hindama minu/Bergeraci sisemist ilu. Armastus käib eelkõige siiski nägemismeele kaudu, peale seda kõik muud meeled, kui nägemismeel on oma heakskiidu andnud. Kõik see oli nii tuttav, aga samas minu jaoks ka läbitud etapp.