Revident

Nikolai Gogol „Revident“, lavastaja Tiit Palu, Endla

Päris naljakalt tehtud lavastus oli, mõned kohad koguni sellised, et sai südamest naerda. Eriliselt värvikat koomikuskaalat pakkus Ireen Kenniku esitatud kordnik Deržimorda. Juba see nimi ajas naerma ja Kenniku esitus oli suurepärane – tahumatu mats, kelle kätte on juhuslikult liiga palju võimu sattunud. Siis ta käibki endaga rahulolevalt mühaklikult mööda eeslava ringi ja paugutab suvaliselt püstolit. Millega teenib ära nõupidamist pidavate tähtsate meeste pahameele, kes kõik manitseva vihaga „Deržimorda“ karjuvad, kutsudes ullikest korrale. Üks tegelastest näitab talle koguni keskmist sõrme. Pärast paugutab Deržimorda veel suvalistes kohtades, ehk ainus põhjendatud püstolilask oli sellel korral, kui Deržimorda ei saa jalgrattasõiduga hakkama ja peale seda, kui rattaga vastu seina on sõitnud ja rattale paar jalahoopi jaganud. Peale seda elab Deržimordaks kutsutu ennast taas püstolisalve tühjendades välja. Selle kuju puhul mõjus koomiliselt kõik, tema hoiak, maneerid, matslikkus, isegi kiilakas pea oli omamoodi naljakas.
Lavastaja Palu pakkus Gogoli väga vana näitemängu kaasaegses kastmes. Kuigi kanti kaasaegseid riideid, mõjus siiski hämmastavalt, kui hästi Gogoli tekst ka kaasajas mõjub. Selliseid juhuseid näeb harva, et ajalooline tekst muutub tänases päevaks mõjuvaks. Eriti nende linnavalitsuse skandaalide taustal, mis Pärnut viimasel ajal pidevalt saadavad. Kuigi enne kohtuotsust ei saa kindlalt kellegi kohta öelda ega näpuga näidata, kes on korrumpeerunud, kes mitte. Vaid loetud kohad, nagu kaasaegsest kirjandusest rääkimine ja oma tuttava Puškiniga uhkeldamine, tuletasid meelde, mis tükk see ikkagi on. Muidu oleks tõesti jäänud mulje, et tegemist on mingi eesti kaasaegse ja tänasest Pärnust rääkiva tükiga. Nimetusse Gogoli teksti rääkivasse linnakesse Eestis oli Palu kokku toonud rahvusvahelise seltskonna – esindatud olid eelkõige erinevad rassid, nagu paar mulatte Bobtšinski ja Dobtšinski, hoolekandeasutuste kuraator Zemljanika oli muutunud asiaadiks. Jüri Vlassovi mängitud postiülemas võis märgata negriidseid jooni. Gogoli poolt sakslaseks mõeldud Hiebner oligi jäetud sakslaseks, kuid seekord vaikivaks sakslaseks, kellega suheldes mainiti alati käega visates: „Ah, ta ei saa niikuinii midagi aru!“ Ahti Puuderselli mängitud Hiebneri puhul oli sisse toodud päris omapärane erootiline-kulturistlik stseen, seda stseenidereas, kus kõik linnakese ametnikud tulevad revidendiks peetava Hlestakovi juurde armu paluma – altkäemaksu andma. Selles stseenis tuleb ülakeha paljastanud Hiebner macholikult õhukese eesriide taha, tõmbab selle efektselt enda ees lahti ja hakkab muskulatuuri näitama. Vaatasin üllatusega, kui kulturistlik kehaehitus Puudersellil on ega suutnud uskuda, et see on tema enda „päris“ keha, ikka tundus usutavam, et see on mingi teatripetekas, nagu osavalt selga sobitatud kostüüm või midagi sellist. Aga vist ei olnud, õli ja lihased sellel kehal toimisid ikka liiga realistlikult, et seda mitte inimkehaks pidada.
Peategelased Hlestakov ja linnapea jäid minu jaoks natuke nõrgaks. Õigemini nende näitlejate kontekstis jäid natuke nõrgaks. Hlestakovina hiilanud Sten Karpov oli küll väljendusrikas ja hea komödiant, aga aeg-ajalt oli tal häälekandvusega raskusi, nii et mingid osad tema tekstist jäid kurku kinni. Pajatsistseenides läks ta minu meelest aga liiga üle piiri, näiteks joomingustseen haiglas, kus Hlestakov küllalt kiiresti purju jäi ja kiiresti piinlikult labaseks muutus. See polnud enam naljakas, aga ega purjus inimene ei peagi naljakas olema. Linnapead kehastas Lauri Kink, kelle suhtes mul olid tema senist nägemist arvestades väga kõrged lootused. Huvitav oli see moment, et linnapea käis küll kogu aeg korralikult riides, ülikonnas ja lipsuga ning korralikud kingad jalas, aga sokke tal jalas polnud. Kink jäi oma tasemele alla, kuidagi mannetu oli, kuigi vaadatav, aga puudus see imeline veidriku säde, mida ma seni Kingi rollide puhul alati imetlenud olen.
Gogol pakub oma näidendis suurepärast meesgaleriid ja head tööd meesnäitlejatele, aga naiste osas on asi raskem. Näidendisse on sisse kirjutatud kõigest 2 naistegelast, lavastaja Palu soovil on Endla „Revidendis“ laval siiski 4 naist – kahele autori poolt sissekirjutatud naisele lisaks ka meesteks ümberkehastunud juba mainitud Ireen Kennik ning Carmen Mikiver mongoolist Zemljanikana. Kennikut sai Deržimordana juba kiidetud, lisandus veel keegi kaupmehest tegelane, kes võis lavastuses mõjuda küll sellesama politseinikust Deržimordana, kuid põhimõtteliselt oleks pidanud ikkagi keegi teine tegelane olema. See oli lihtsalt fantastiline, kuidas Kennik reformvoodil sipeldes meeleheitlikult Hlestakovi poole oma meelehead sirutas: „Võtke pudel, palun!!! Võtke pudel!!!“ Mikiveri Zemljanika oli oma nurgelisuses ka tähelepanuväärne nähtus, eriti pani imestama see, kuidas ta suutis kogu aeg ühte õlga teisest madalamal hoida. Naistest kõige fantastilisema rolli tegi linnapea prouat mänginud Karin Tammaru. Sellist duura-baabat annab ikka mängida. Kuigi näoilmete ja häälitsuste poolest oli linnapea proua roll küllaltki piiratud, pakkus selle esituse vaatamine siiski piisavalt huvi. Pidevalt korduvad ja vahelduvad lollid näoilmed, kord natuke üllatunud, siis täiesti tuhmilt arusaamatu, siis õnnelik, et naerdakse, kuigi naine ise ei saa aru, mille üle naerdakse, isegi siis mitte, kui tema enda üle naerdakse. Triin Lepiku esitatud linnapea tütre puhul oli koomilise aspektina rõhutud küll näitlejanna gabariitidele, tema paksule kehale ja ülisuurele tagumikule, aga minus tekitas sellise naise nägemine pigem kaastunnet kui kutsus esile naeru. Sukapüksid rebadel jooksmise stseen oli juba ülearuselt piinlik ja mõttetu, samas ka tekstiliselt arusaamatu, kuigi see võis olla just lavastaja taotlus, et tegelased räägivad oma sõnadele vastu. Näiteks, kui himur tütarlaps ajab Hlestakovi taga ja nad teine teiselpool voodit korraks hinge tõmmates seisma jäävad, ütleb Hlestakov: „Miks te siis minust eemale põrkate?“, s.t. mõtte poolest oleks pidanud siin Hlestakov linnapea tütrele külge ajama, aga visuaalselt nägi asi teistpidi välja.
Lavakujundus oli minimalistlik, dekoratsioone ega mööblit peaaegu polnudki. Vaid haiglastseeniks, mis minu mäletamise järgi oli Gogolil stseen linnapea kodus peetavast pidusöögist, oli lavale toodud suurem hulk reformvoodeid. Neist üks kujutas järgmistes stseenides ka linnapea kodu, kus ametnikud riburada pidi Hlestakovi ette ilmuvad. Värvide poolest oli kõik tume ja armetu, aga see sobis lavastuse üldise tonaalsusega, selline paheline ja igav väikelinn, kus kõik on korrast ära, toimuvad mingid hämarad, aga otseselt mitte kriminaalsed toimingud. Mitte just otseselt depressiivne Eesti väikelinn, aga midagi sinnapoole küll. Valguskujunduses oli veel huvitav teise vaatuse alguse stseen, kus suletud eesriide ees esines Deržimorda ja valgustusvihk teda prožektoriga taga ajas. Loodi selline mulje, nagu oleks valgustustöötaja purjus ja ei suuda oma lambiga näitlejale järgneda, jäi kogu aeg hiljaks või valgustas valesse kohta.