Meeste varjupaik

Kristof Magnusson „Meeste varjupaik“, lavastaja Christian Römer, VAT Teater

Päris igav etendus oli. Ega VAT Teatrilt muidugi midagi enamat polekski oodanud, ilmselt nende tavapärane tase, aga mõne viimase selle teatri nähtud töö põhjal oli ikkagi selle trupi vastu huvi tekkinud, et mida nad siis veel mängivad ja suudavad. „Meeste varjupaiga“ järgi öeldes eriti midagi ei suudagi. Võib olla oleks see lavastus paremini mõjunud selle töö algses keskkonnas, kuhu see pealkirja ja sisu poolest oli mõeldud – Viru Keskuses.
Mis seal ikka öelda… mökud mehed. Nagu kelgunöörid, kes käivad naistega šoppamas ja peavad selle väsitava ning tüütava toimingu ajal põgenedes kuskil turvaruumis varjupaika otsima. Ma ei kujutakski sellist situatsiooni ette, et ma elan koos inimesega, kes mind kuhugi minema sunnib, kõik peab ikka vabatahtlik olema. Sunniviisilisi tegevusi on niigi piisavalt, nagu kool või töö, milleks siis seda vähest vaba aega veel millegi ebameeldivaga sisustada. Ei pea ju kõike kellegagi koos tegema, olgu see siis elukaaslane, lapsed või sõbrannad. Mingid tegevused, kui need kellelegi teisele ei sobi ja selle tegevuse jaoks omale seltsilist ei leia, võiksid ka täitsa omaette tegemiseks jääda. Minu konteksti ümberpandult kujutasin ette, et ma peaksin ikka peast päris segi olema, kui sunniksin meest ja lapsi iga kord endaga teatrisse kaasa tulema. Kõik käib rangelt vabatahtlikus korras, kes tahab see tuleb, kes tahab, see läheb, kes on kaasa tulnud ja ei taha kogu etendust vaadata, see läheb ära. Nii ka šoppamise puhul. Mul endal selline kihk puudub, et peaks iga kord, kui Naistemaailmast mööda lähen, sinna „vaatama“ minema, aga eks ole tuttavate-sõbrannadega selle pärast ikka tõsiseid lahinguid löödud. Mõnikord on täitsa tore käia poes nagu näitusel, et vaadata, mida siis täna ka pakutakse, aga sellistesse äärmustesse laskumine, nagu saksa kirjanik oma näitemängus esile toob, on ikka päris absurdne. Kuni selleni välja, et naine on valmis sooritama enesetapu, kui mees keeldub temaga edasi ringi kärutamast.
Meeldiv oli vaadata sellist näitlejate kooslust, nagu „Meeste varjupaigas“ pakuti. Tanel Saart ja Margo Tederit küll vähem, aga seevastu Janek Joosti ja Raivo E.Tamme oli väga meeldiv taas laval näha, polegi neid viimasel ajal niimoodi regulaarselt kuskil näinud. Ja koos mängimas pole neid vist üldse rohkem näinud kui Vanemuise „Suures kurjas hundis“. Kahjuks oli aga esitatav materjal ikkagi sedavõrd nõrk, et ei suutnud mind paeluda kauemaks kui ainult üheks vaatuseks seda jälgima jääda. Kuigi tütrele meeldis väga Raivo E.Tamm, eriti see episood, kus Tamm pimedas õllepurkide haake purustama hakkab, sealjuures vahvaid grimasse teiste magajate poole saates. Üldse kõik need pimedas ja magamisega toimunud stseenid olid tütre meelest väga naljakad, nii et ta naeris selle tsirkuse üle südamest, ja mulle tunduski, et see kõik oli kuidagi lapsik, mitte just päris täiskasvanud vaatajale suunatud. Sellised rohkem ajuvabade tibide probleemid, et nad näeksid, kui väga nende mehed naiste ostukire all kannatada võivad. Kui raske võib olla tallaalusel mehel, kui naine ta kodus minema ajab, sest mees ei nõustunud tulema viieks tunniks ostukeskusesse. Ja mees peab peale kodust väljaajamist siis sinnasamasse ostukeskusesse kui oma ainsasse varjupaika lennukist ärandatud istmetele magama minema. Jagades magamisaset saatusekaaslastega, kelle naised samuti oma mehi selles mõttes ei mõista, et kuidas meestele see šoppamine nii vastukarva olla saab. On see siis tõesti põhjus tülli minna või veel rohkem abikaasa kodust ära ajada. Kuidagi liiga absurdne oli see kõik, kuigi üldse mitte absurdselt esitatud. Selles oligi minu jaoks vastuolu, et lugu ise oli täiesti uskumatu, selliseid eksponaate oleks pidanud raha eest näitama, just neid naisi, kelle mehed peavad sellist viisi ennast naiste ostuhulluse eest päästma, mitte vaeste meeste üle naerma. Kuigi eks nad olid ise ka süüdi, oleks ju võinud kodust lihtsalt ära minna või oma sõna maksma panna.
Koht, kus mehed ennast varjavad on ikka äärmiselt eemaletõukav. Mehelikult boheemlaslik urgas, seinteks õllepudelitega kastid, osad pudelid juba tühjad, osad veel joomist ootavad. Põrandakatteks hulgaliselt hunnikutes mahakorgitud õllekorke. Sisenetakse külmkapi kaudu, enne sisenemist koputatakse parooli, et juba eesootajad asjatult pabistama ei peaks, et keegi nende peiduurka avastanud on. Isegi väike televiisor on neil seal olemas, millele vajadusel käepärastest vahenditest, nagu traadist riidepuu, antenn meisterdatakse. Süüakse pitsat, juuakse õlut ja aetakse lolli juttu selle kohta, kui raske tänane šopingupäev oli. Natuke maisemat pinget tõi sisse Janek Joosti tegelane, kellel oli päris omapärane töö – callboy või midagi sellist. Ilmselt netis endast kuulutusi levitav teenusepakkuja, kellele abi või lohutust vajavad naised spontaanselt helistasid ja mees oli valmis iga kutse peale kohale tormama. Selline gigololik enese eksponeerimine oli päris naljakas, kuidas näitlejal muutus hääletämber, mesiselt usalduslikuks, a la minuga võid kõigest rääkida ja küsida võib kõike. Kuidas ta ennast reklaamima hakkas, pikkus, kaal, juuste- ja silmavärv. Samal ajal, kui tema ametlik naine ootab nende esimest last ja meeleheitlikult ringi šoppab. Esimesel võimaluse, kui mees ikka nägemas on, ennast tappa ähvardades, sest kui mees ei näe, et ta ennast tappa kavatseb, siis pole mõtet ka seda šoud esitama hakata. Pärast etendust tahtis tütar muidugi Viru Keskusesse šoppama minna.