Helesinine vagun

Andrus Kivirähk „Helesinine vagun“, lavastaja Taago Tubin, Ugala

Mnjaa, kui seda lavastust esimest korda vaadatud sai, jäi mulje, et oli väga lahe etendus. Sai nalja ja kõik oli kuidagi paigas. Kivirähk ikkagi. Ei tea, kas nende aastate jooksul, mil etendust ekspluateeritud on, on see kuidagi ära vajunud? Näitlejates polnud enam sära, kõik oli kuidagi labane ja igav. Ei nalja ega midagi. Eriti häiris lavakujundus, pidi ju tegemist olema uusrikka ärimehe elamuga, kus nostalgilist sünnipäevapidu peetakse, aga korteri sisustus nägi välja nagu mingi kuur. Üksikud kulunud mööblitükid, tuhmid värvid, kõik kuidagi hästi külm ja ebameeldiv, nii et ei kujutakski ette, et keegi sellises kohas üldse elada saab. Naljad polnud vist enam aktuaalsed ja kogu lugu tundus kuidagi labane. Paneme omale mingeid sovetilikke riideid selga ja mõnitame nõukogude võimu. Naerame kõige selle üle, mis kunagi oli, kuigi kui see oli, siis ei saanud keegi piiksatadagi. Eks tagant järele on hea naerda jah ja eriti irvitada mingi välismaalase üle, kellel ei lasta hüljeste õiguse eest protesteerida, vaid kohale tuleb KGB ja viib ta rautatud autoga minema.
Nüüd vaatasin suure hädaga ära esimese vaatuse ja kirusin ennast, et sinna üldse sõitnud olin. Õrnalt oli meeles, et teises vaatuses tuli mängu veel mingi tibi, keda mõnitati sellepärast, et ta sojuzmultfilme ei tunne. Arvo Raimo mängitud vanamees kutsus esile suisa kaastunde, et temaga nii julmalt ringi käiakse. Ajuvaba ja küllalt julm tükk, ei tea, mis mulle eelmine kord seal nii väga meeldis või naljakas tundus. Võib olla lavastuse lõpus peale „Helesinise vaguni“ laulu kõlanud multifilmide häältelugejate nimed: Ellu Puudist, Herman Vahter, Valeria Villandi jne.