Cyrano de Bergerac 2

Edmond Rostand “Cyrano de Bergerac”, lavastaja Aleksandr Sinotov, Peterburi

Kui see ettevõtmine, minna vaatama „Cyranod“ sai ette võetud nii selle pärast, et „Cyrano“ on üks mu lemmiknäidendeid, siis suureks mõjutajaks oli ka teadmine, et lavastuses mängib kandvat osa Roxanne’ina suure musketäri Bojarski tütar Jelizaveta. Tahtsin selle imelooma oma silmaga üle vaadata ja umbes aasta tagasi selleks võimalus avaneski, kui mingi Peterburi trupp Jelizaveta Bojarskaja siia vedas. Aga just Bojarskaja kujunes selle õhtu suurimaks pettumuseks, minu meelest ta pole näitlejana üldse tugev, vaid rohkem selline iluasi, et pandud lavale ilutsema, et kõik vaataksid, kui kaunis üks naine võib olla. Kogu aeg oli meeles, kuidas AM ütles Bojarskaja kohta õhates, et ta on nii ilus, aga minu meelest ta küll mingi eriline iludus pole, selline keskmisest palju ilusam küll, aga järelikult siis mitte minu iluideaaliga kattuv välimus, kui ma temas rohkem tabamata imet nägin kui mingit vaatamisväärsust, olgu see siis kunstilises või välimuse mõttes.
Cyranod mänginud Bezrukov oli aga selline üleüldine rahva lemmik. Kutsus kohe esile aplausi juba oma lavaleilmumisega – see on selline ainult vene publikule tüüpiline nähtus, et kui lavale ilmub nn. „õhtu nael“, täht, kelle pärast suurem osa publikust või kogu vaatajaskond on kohale tulnud, siis hakatakse tormiliselt käsi kokku taguma. Mõned üksikud korrad olen sellist asja näinud ka eesti teatriruumis, näiteks ühes Vanemuise „Lõbusa lese“ etenduses, kui leske esitas külalissolistina Helgi Sallo, hakkas rahvas primadonna esimese lavaleilmumise järgselt maruliselt aplodeerima. Aga mingit järjepidevust eestlaste seas sellisel käitumisel täheldada ei saa. Samuti ka muude rahvaste puhul, nii palju, kui ma Artest või Mezzost olen ülekandeid vaadanud, plaksutab publik eelkõige ikka nendel juhtudel, kui laval esineja on juba millegagi hakkama saanud, kas väga hea soolo ära laulnud või tugeva balletinumbri esitanud, siis tuleb vaheaplaus, mitte nii, et kellegi lavale ilmudes plaksutatakse. Aga venelased teevad nii, ja peaaegu alati.
Nii kutsuski Bezrukov peaaegu kogu aeg esile aplause, mitte ainult selle puhul, et ta lõpuks pärast peale päris pikka sissejuhatavat stseeni ilma tema osaluseta, lavale ilmus. Vaheaplausid olid peaaegu pidevad, mingite misanstseenide, liigutuste, näoilmete, pikema tekstita vahetaidlemise puhul. Samuti nendel juhtudel, kui esitati mingi väga efektne mõõgavõitlus, kui Cyrano ja Christian kahekesi, kumbki omal moel ja oma meetoditega Roxanne’i võrgutavad, kuigi formaalselt, Roxanne’i teada, räägib ta selles stseenis ainult Christianiga. Samuti aplodeeriti eriti andekate tekstiesituste puhul, millest mõned tundusid, et see polnudki klassikalise „Cyrano“ tekst, vaid kaasajastatud improvisatsioon, mingid sellised seosed kaasaegse vene eluga, millest ma arugi ei saanud, vist kuhugi popkultuuri valda kuuluvad. Bezrukovil oli ka palju laulunumbreid, kitarri saatel, kuigi ta ei laulnud kordagi päris üksi, need olid täitsa vahvalt ja ilusti esitatud, kutsudes ka teenitud aplausi välja. Võib olla ongi see Bezrukov rohkem lauljana tuntud, igal juhul laulev näitleja on ta kindlasti. Ja väga miimiline ning plastiline.
Mul tekkis kohe võrdlusmoment, et see on vene Nüganen. Kui kujutada ette Nüganeni mängustiili, ühtviisi tugev nii traagilistes kui üdini koomilistes rollides, siis saab täieliku ülevaate ka sellest, mida Bezrukov laval tegi. Eks kõva koomilisuse ja traagilisuse alget endas kandev Cyrano andis selleks ka hea materjali, mida Bezrukov suurepäraselt eksponeeris. Samuti on mõlemaid mehi ühendavaks lüliks täielik musikaalsus ja selle hea ärakasutamine rolli huvides. Veel rohkem paralleele aga andis Bezrukovi puhul tõmmata Võssotskiga. Kohe tekkis selline tunne, et ma vaatan lavalt Võssotskit. Mingi selline närviline karma oli Bezrukovil ka, mis ta Võssotskiga sarnaseks tegi, et andis hästi heitlikult, samas natuke lollitades ja kergelt teksti edasi. Väga võimas esitus oli.
Selles mõttes oligi tegemist omapärase „Cyrano“ lavastusega, et see mõjus väga koomiliselt. Kuigi teose algmaterjalis on ka koomilisi toone, seda eelkõige kaasaegse vaataja harjumustest tulenevalt, kellele võib koomiline tunduda lihtsalt see tõsiasi, et draamat esitatakse värssides ja seal tekivad tahes-tahtmata teatud sõnalõppude või riimijuppidega naljakad momendid, ei oleks osanud ette aimata, et "Cyranod" võib nii koomiliselt esitada. Peaaegu täitsa palaganivõtmes. Antud lavastus päris palaganiks ei muutunud, kõik oli hästi stiilne, vajalikul määral koomiline ja vajalikul määral tõsine, ka traagiline, just täpselt nii, nagu olukord nõudis, kuigi koomilisust oli algsesse teosesse pantomiimide, mängude ja liikumisega väga palju juurde toodud. Ja selline koomilisus mõjus kogu teosele ülihästi, muidu olekski see küllalt pikk lugu kuidagi kurnavaks ja võib olla igavakski muutunud. Just selles lavastuses eriti teravalt silma hakanud koomilised kõrvaleasted ei lasknud asja kuidagi käest minna ega jahtuda. Seega, ei lasknud ka publiku huvil laval toimuva suhtes jahtuda.
Lavastus ise oli ikka väga vinge. Absoluutselt kõiges. Mitte ainult 2 peaosas säravat staarnäitlejat, vaid kõik, kes laval üles astusid, ka kõige episoodilisemates rollides, jätsid ülitugeva näitlejaansambli mulje. Ja see ainult vene näitlejatele omane esinemisstiil, anda täpselt, kuid samas mängleva kerguse ja teatud üleolekugagi teksti edasi, see oli ka suurepärane ja värskendav vahepala peale vahepeal olnud küllalt pikka perioodi hoopis teises stiilis ja enamasti kuivalt ning suhteliselt igavalt esitatud eesti näitlejate mängu vaatamist. Näiteks ei laulnud mitte ainult Cyrano, vaid ta tegi seda enamasti koos oma polgukaaslastega, lauldi mitmehäälselt ja osavalt, samuti esines üksiku laulusoologa ja tehes selle juurde veel füüsiliselt päris vinget vaeva nõudva tantsunumbri elatanud vanuses kõrtsmikku mängiv näitleja. See oli ka päris ilus elamus.
Lavakujundusega oli kujundatud lavale atmosfäär, mis kogu seda mängulist kergust igati toetas ja võimaldas näitlejatel endil keset mängu, juba sellega oma teksti edasiandmise viisi elavdades ja mitmekesistades, luua erinevaid tasapindu. See tähendab, et sellel ajal, kui keegi tegelastest räägib oma teksti, toimetab nii tema, kas siis üksi või koos teistega, kes võivad, aga ei pruugi laval olla, lavaesemetega ringi, näitleb ja samal ajal loob pinna uueks järgnevaks stseeniks. Konstruktsioonid, millest moodustati igasuguseid erinevatel tasanditel asuvaid mängupindu, olid erinevate suurustega kastid. Värvide poolest olid põhilised toonid roheline ja punane. Need kastid kujutasid enamasti erinevaid laudu, näiteks kõrtsistseenis, ka mingeid aluseid, mille peal seisti. Siis olid veel kesklaval massiivsemad kastid, mida ei liigutatud, üleinimese suurused, nendeni viisid päris järsu kaldega kaldteed, seal käis suur tants, trall ja tagaajamine, ka mõõgavõitlusstseenid. Mõõgavõitlus oli üldse väga hästi esitatud, mitte niimoodi, nagu ma tavaliselt eesti teatrilavadel olen näinud, et tegelased võitlevad ja nende liigutustes on näha, et üks partner ootab, millal teine partner teatava liigutuse teeb, et siis oma liigutusega vastata, sest kõik on paika pandud, kuidas peab liikuma. Selline kohmetu kobamine käib eestlastel, aga "Cyranos“ oli ikka nagu päris, selline vahetu ja elav võitlus, et ei tekkinud tühje pause, kus keegi seisab kasvõi paar sekundit, et partneri vastavat liigutust oodata. Suurte massiivsete kastide kohal oli eraldi kõrgem poodium, seal tegutses valdavalt Roxanne, kord oli see poodium teatrirõdu, kust Roxanne vaatab seda teatrit, mida Cyrano maha tegema hakkab ja näitleja lavalt minema peksab, kord oli see ülemine tasapind Roxanne'i rõdu kujutav koht, kus toimus Roxanne'i kaksikkohtumine Cyrano-Christianiga.
Lavastuses olid omalaadsed vihjed D'Artagnanile ja päris mitu korda. Mõtlesin, kas see on seotud sellega, et tükis mängib kaasa musketäri tütar või selline nimi ongi tekstis olemas. Mõned kohad tekstist tulid tuttavad ette varemkuuldud etendustest, kui tekkis efekt, et ahah, see oli eesti keeles niimoodi. Aga seda äratundmist raskendaski erinevates keeltes kuulamine, kuna tegemist on värssdraamaga, siis võivad tõlked ikka väga erinevad olla, rohkem ikka sõltuvalt sellest, et poeetiline riim kõlaks, mitte nii väga mõtte üks ühele edasiandmisele suunatud tekstid. Eestikeelsest versioonist või „Roxanne'i“ filmist küll seda ei mäleta, et oleks olnud mitmel korral stseeni, kus üks tegelane küsib: "Kes see on?" ja teine vastab: "D'Artagnan". 1.: "Kas seesama kuulus musketär?" 2.: "Jah, üks neljast."
Kui etendust vaadates tundus, et Cyranol on täiesti tavaline nina, et see ongi näitleja pärisnina, siis kavalehel oleval pildil oli siiski näha, et tegemist oli grimmiga – nina eristus muust näonaha värvist ja olid näha ka need kohad, kust jooksis nina näo külge kinnitav joon. Kuigi see polnud nii suur nina, nagu ma Cyrano puhul harjunud olen, nagu Buratiino nina, selline natuke tavalisest suurem nina oli, nagu grusiinlastel. Ma pidasin seda näitlejat, kes Cyranod mängis, Habenskiks, millegipärast hakkas mul kohe see nimi kummitama, et see on tema, aga kui kavalehe kätte sain, siis tuli välja, et hoopis keegi mulle täiesti tundmatu nimi Sergei Bezrukov on Cyrano rollis. Üldse olid kõik näitlejad peale Bojarskaja tundmatute nimedega, kuigi mõjusid kuidagi tuttavalt. Ühe näitleja kohta isegi vaatasin, et on vist see mees, kes mängis eelmise Kuldse Maski ajal „Mängurites“, see, kes oli Lauri Lagle moodi, aga vist ikka ei olnud tema.
Ikka väga tugeval tasemel etendus oli, kuigi vahepeal tundus, et läheb ära liiga kapustnikuks. Suurepärane liikumine oli, kohe algusstseenis demonstreeriti head muusikalist kujundust, mille taustal tegelased huvitavaid hispaaniapäraseid tantse esitasid. Ja samuti liiguti osava oskuslikkuse ning tantsusammude ja muu pantomiimi saatel ka muudes stseenides, seda ka ilma muusikalise kujunduse toetuseta, sõnade saateks. Kogu aeg toimus midagi, nii et oli lihtsalt huvitav vaadata, isegi kui kogu seda laval toimuvat sagimist poleks saatnud suurepärane hästi esitatud tekst ja mõjuv lugu. Muusikalises kujunduses domineeriski hispaaniapärane stiil, palju oli flamenko elemente, kastanjettide kasutamist ja lihtsalt jalgade ning käteplaksutuste abil rütmi tekitamist. Suurem osa muusikast oli a capella, tegelaste enda kuuldavale toodav muusika ilma mujalt tuleva saateta. Kitarri kasutati palju, ja just sellist kitarri, mida mängiti lava peal, mitte ei lastu lindistust tegelase laulu saateks. Aga oli ka lindimuusikat ja see oli ka hästi ilus muusika - võimsalt traagiline, mingite liigutavate viisikäikudega, massiivne muusika.
Kostüümid olid stiliseeritud kaasaeg, naised kandsid kõrge kontsaga saapaid, Roxanne oli ühes stseenis pikemas õhulises balletiseelikus ja retuusides, jalas balletikingade moodi pisikesed jalatsid, üleni valge riietus. Muidu oli riietes ikka palju värvi ja ülevoolavat ülepaisutatust, aga kostüümid ei mõjunud maitsetuna. Meeste riided meenutasid rohkem seda aega, milles etenduses näidatav lugu kulges, sõjaväevormid olid küll kaasaegsete elementidega stiliseeritud, aga tuletasid meelde XVII sajandi prantsuse sõdalasi. Pikkades saabastes ja mõõgad vööl, keebid üll. Naistel olid aga selle aja kohta liiga lühikesed seelikud, nii et pool säärt jäi ikka näha, kuigi need sääred olid pikkade saabastega kaetud. Veel oli omapärane, et kanti maske – naistel kuldsed tagasihoidlike ovaalidega maskid, meestel aga enamasti mustad ja suurte ette kongus ninadega näokatted. Alguses ma mõtlesin, et Cyrano suurt nina sümboliseeribki see mask.. Maskidega loodi mulje, et Cyrano pole üksi selline, kellel on väga suur nina, maskide taha varjusid kõik näidendis üles astunud tegelased ja sellega nad justkui samastusid Cyranoga, kellel on loomupäraselt tavalisest suurem nina, nagu mädapaise ta näos, mis kohe silma hakkab. Selles võis näha ka teatud armsat tolerantsuse märki, on ju Cyrano enamuse poolt nii armastatud tegelane, tore, mõistev kaaslane ja vapper rüütel, et näidendi tegelaskond aitab talle natuke kaasa sellega, et ta ei peaks pahas mõttes oma „iluvea“ tõttu nii väga üldisest massist eristuma. Cyranol on neid omadusi, millega eristuda, niigi piisavalt, ja need omadused, vastupidiselt koledale ninale, on positiivsed.
Kahjuks oli minu kohalt ebaõnnestunult lahendatud 1.vaatuses toimunud põhisolvang. Kui keegi juhuslik tegelane ütleb Cyranole midagi tema nina kohta ja Cyrano laseb selle peale valla väga pika tiraadi, mida kõike nina kohta võib öelda, erinevad stiilid ja lähenemised, kuidas saab ennast oskuslikult sõnaliselt väljendada, „aga teie ütlete lihtsalt: teil on suur nina!“. Selle ütlemise ajal oli solvaja üksi laval, teised tegelased olid saalis, nii et ma ei näinudki Cyrano reaktsiooni. Aga pärast, kui koguneti tagasi lavale ja Cyrano solvajale vastama hakkas oli see stseen taas huvitavalt lahendatud. Tegelikult näeb see stseen nii välja, et Cyrano ise puistab nagu varrukast võimalusi, kuidas võiks nina kohta öelda, kasutades enda mahlakaks väljendamiseks erinevaid stiile: romantiliselt, irooniliselt, salvavalt jne. Selles lavastuses aga nägi antud stseen välja nii, et hoopis ülejäänud laval viibivad tegelased hõikasid välja stiile, milles nad järgmist solvangut kuulda tahavad. Nagu oleks Cyrano soovikontserdil esinenud, keegi pakkus stiili ja Cyrano mõtles ühe sekundi vältel välja sellele stiilile vastava nina puudutava värsirea.