Vanaaja mõisnikud

N.Gogol-G.Vassiljev „Vanaaja mõisnikud“, lavastaja Georgi Vassiljev, Sankt-Peterburi A.Brjantsevi nim.noore vaataja teater

Mingi päris jama oli. Ei osatud Gogoli igavat jutustust nii huvitavalt mänguliseks teha, nagu Vene Teater „Hullumeelse päeviku“ suutis teha. Lavaruumi oli konstrueeritud küll palju liikuvaid vahendeid, nagu mingid puukiiged, mida ülielavalt kasutati ja kas koos inimestega või tühjalt kiikuma pandi. Aga isegi nende kiikede vaatamisest polnud küllalt, et asja huvitavamaks teha. Üpris kohe peale etenduse algust oli aru saada, et tegemist on mingi igava jamaga, aga pääsu polnud enam kuhugi, sest lavastust mängiti ühes vaatuses ja see pidi kestma peaaegu 2 tundi. Valmistusin siis ette selleks pikaks piinaajaks, et kogu see jama rahulikult välja kannatada. Ja kannatasin ära, kuigi päris nõme piin oli ikkagi. Põhiliselt oli laval 2 tegelast – vanamees ja vanamoor, ilmselt abielupaar. Mõneks ajaks tuleb neile külla keegi meesterahvas, välimuselt nagu Gogol, aga väga pikka kasvu. Soengu ja natuke pikliku ninaga petab ära küll, et visuaalne sarnasus luua. Külalise saabudes tunnevad vanakesed, et neid on kellelegi vaja, tehakse igasugu imenippe, et külalist pikemaks ajaks enda juurde jätta, kasvõi üheks ööks ööbima. Aga see kõik on hästi jama ja labane. Lavastus algab sellesama külalise kätega dirigeerimise taktis, kui ta ühe käega teeb kutsuvat liigutust, mille taustaks kajab dekoratsioonide tagant vanatädi kutse: kiss-kiss-kiss-kiss košetška. Ja peletava liigutusega vanamehe hääl: kõt-kõt-kõt-kõt... ei saanud aru, mis asi. Mingit nalja tehti veel sellega, et aeti teineteist harjadega taga, mees tõi tuppa mingi tossava anuma, et naine mõtleks, et maja põleb, markeeriti muusika taktis monotoonset söömist. Noh ja nagu oligi kõik. Hämmastav, et lavastus esietendus aastal 1997. Kõik see aeg on siis jätkunud koolilapsi, keda sunniviisiliselt seda jama on vaatama tassitud. Ja järelkasvu muudkui tuleb, nii et julgetakse isegi gastrollidel käia.