Kuidas seletada pilte surnud jänesele

E.-L.Semper, T.Ojasoo „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ NO 83

Selle lavastuse kunsti- ja kultusväärtusest ma küll aru ei saanud. Isegi paljukiidetud Marika Vaariku kultuuriminister jäi minu jaoks tabamatuks, täiesti tavaline roll, ehk Vaariku kontekstis isegi natuke allapoole tavalist taset. Lavastus oleks olnud palju meeldivamalt jälgitav, kui seda oleks mängitud kahes vaatuses, vahepeale vaheaeg tehtud, mitte publikut järjest 2,5 tundi saalis piinatud. Ja palju oli seal liigset ka. Oleks võinud kiiresti kõik oma improvisatsioonioskused ette näidata, mitte neile pooltundide viisi aega kulutada. Tundus, nagu oleks tegemist liiga kauaks lavakunstikoolist unistama jäänud näitlejatega, kes kuidagi ei suuda leppida sellega, et kool ongi läbi ja saavad nüüd võimaluse kõiki neid oskusi, mida koolis õpetati, veelkord laval läbi mängida. Jänesekostüümides tegelased olid päris vahvad ja improvisatsioonietüüdidest meeldis kõige rohkem spordialade matkimine. Seal oli vähemalt sellist üldiselt arusaadavat põnevusmomenti, et kui kiiresti ära arvad, mis alaga tegemist on. Kõik see muu, diivani peal kümnekesi veiderdamine ja ruudualal taidlemine, jättis ikka päris külmaks ja tundus liigse esinemisena.
Sõnalist osa oleks ka rohkem tahtnud. Ilmselget koomikat pakkusid kõik kultuuriministri etteasted, ainult imestama pani proua ministrile selga sobitatud kostüümivalik. Minu meelest oleks sobinud, kui ta oleks tulnud varem dressides ja viimases stseenis oleks kindlasti sobinud nagu rusikas silmaauku rahvariided. Seda enam, et seal eksponeeritakse kõigile eestlastele tundmatut rahvuslikku spordiala kappa kusemist ja stseen lõppeb laulupeo parodeerimisega, kus kultuuriminister pulti ronib ja dirigeerima kukub. Nii et rahvuslik rõivas oleks sinna igal juhul rohkem sobinud, õigemini ainult rahvariided olekski siin kõne alla tulnud, mitte ülimoodsad moelavadressid, milles kultuuridaam lavastuses selles stseenis tegelikult üles astus.
Sõnalise poole pealt oli päris hästi tabatud kõiksuguseid situatsioone näitlejatega, mismoodi kultuuri tegelikult hinnatakse. Ma vaatasin seda umbes nii, et näitleja pannakse midagi tegema, ta peab tegema suurt kunsti, aga inimesed siis hindavad teda niimoodi, et mingi rikas mees tuleb lava taha, näitab näpuga näitleja peale, et see mees tuleb täna minu lapse sünnipäevale ja seda tüdrukut ma tahan keppida. Selles mõttes on NO teatri näitlejatel muidugi vedanud, et nad saavad teha just sellist kunsti, nagu nad oma hinges õigeks peavad, aga publikuna on seda ausalt öeldes ikka päris igav vaadata, kui terve pikk ja ilma vaheajata kulgev lavastus on kokku pandud sõnatutest ja arusaamatutest etüüdidest. Tihti jäi selline mulje, et näitlejad nagu tahaksid öelda, et ise te tulite siia, nüüd kannatage. Ootasite kuid piletijärjekorras, et siia piletit saada, maksite suure raha, et lunastada koht siin saalis, nüüd vaadake meie suurt ja arusaamatut kunsti. Sõnaline osa aga väljendas just seda, mida oleks võinud lavastuses veel rohkem olla – kunstilist argipäeva, mis jääb teatrilavalt väljapoole. Kuidas näitleja peab ennast odavalt müüma, et kasvõi kuidagi orbiidile pääseda, kuidas teda alatult ja labaselt ära kasutatakse. Väga ilmekad olid rohketest etüüdidest koosnevad kolme näitleja etteasted triona sünnipäeval, see oli vist kogu lavastuses ainus koht, kus etüüdid eriti ei häirinud, kuigi ka sel puhul oleks võinud neid vähem olla. Minu jaoks oleks piisanud kuni viiest sellisest etteastest, mida poolpurjakil ja lällav seltskond vaestele neid lõbustama palgatud näitlejatele märksõnadena karjub, et kunstiinimese meeletult rasket olukorda illustreerida.
Kõige rohkem meeldisid kunstiteadlase Komissarovi lindistustena pakutud etteasted. Olin sellest tädist täitsa üllatunud, et ta on nii kämp tädi. Siiani olen OPi vaadates jätnud vahele kunsti puudutavad lõigud ja sellepärast polegi näinud, kuidas see tädi esineb, ainult silmanurgast märganud, et keegi Eha Komissarov räägib seal midagi nõmedast kunstist. Ilmselt kodus televiisorit vaadates ei viitsikski teda kuulata, aga niimoodi osana küllalt igavast teatrietendusest olid Komissarovi lõigud ühed paeluvamad. Kuidas ta ülbelt, oma prestiižist ja tarkusest teadlikult maheda sügava ning madala häälega seda kõike väga lihtsalt lahti seletas, nii et isegi idioot saab aru, mida mõtles kunstnik Beuys oma installatsiooniga „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“.
Selle lavastuse puhul pani mõtlema nagu „Onu Tomi“ puhul, kas tegemist on igal õhtul sündiva lavastusega või see kõik on paika pandud, toimub kindla joonise järgi. Ilmselt on „Jäneses“ mingi struktuur ikkagi paigas, stseenide kestvus ja järjestus, aga kõik see konkreetne, mis stseenis toimuma hakkab, kui tegemist pole just sõnalise stseeniga, on ikkagi ainult sellele õhtule iseloomulik kunst. Kui näitlejad peavad edastama teiste mõtteid, pikkides sekka seda, mida nad ise kaasaegses pöörases maailmas kunstnikuks olemisest mõtlevad, siis on vist ikka nii, et nad räägivad kindlalt paikapandud teksti ja sellistest stseenides pole improviseerimine lubatud. Etüüdilistes mängustseenides aga tundus, et tehakse seda, mis parajasti hetkel pähe tuleb. Keegi hakkab mööda lava ringi käima, kui keegi ruudualast väljaspool seisjatest tunneb, et tal on just selle etüüdi tarvis mingi oma lisavariant, astub ta mängu ja muuda stseeni kulgemise suunda. Ilmselt on paika pandud ainult see, kuidas või kus see stseen toimub, kas diivanil, ruudualal või lavaruumis tantsides, seda, kuidas keegi liigub, kelle peal vähkreb, kuidas kukub või millal „uuesti“ hüüab, pole paika pandud, see kõik sünnib vahetult vaataja silme all improvisatsioonilisel meetodil. Ainus etüüdiline stseen, mis loogiliselt võttes peaks olema peensusteni paika pandud, peaks olema lavaruumis olevate esemete kokkupakendamine, mis minu meelest nõudis tehnilist täpsust. Kõigest, mis laval on, moodustatakse riidesse pakitud ja nööridega kinni köidetud pakend ja see tõstetakse ühiste jõudude abil lavalae alla kõlkuma. Tore oleks, kui mõnel etendusel konstruktsiooni kandepinnad või mõni tehniline vidin vastu ei peaks ja kogu see kupatus alla kukuks, toimuks selleski viimse liigutuseni väljalihvitud stseenis mingi muudatus. Soovitavalt muidugi nii, et allakukkuv kupatus kedagi näitlejatest ei vigastaks, aga võiks ka kellelegi otse peale potsatada, siis saaks kohe elulise näite tuua, mis ohvreid kõik näitlejaks olemine nõuab.