Linnapea

Toomas Suuman „Linnapea“, lavastaja Andres Lepik, Ugala

Päris armas lugu väikelinna patriootlikust linnapeast, kes pole pärit Viljandist ja tunneb sellega seoses mingit kompleksi. Peab ennast kogu aeg tõestama, et ta on „oma“. Ja see tuleb tal päris hästi välja, kui arvestada kõike seda, mida ta oma valitsusajal linna heaks ära tegi. Eriti seda, kuidas see tal välja tuli, kui lavastuses pakutud lugu uskuda, et ta ei pidanud paljuks koguni varahommikuti linnakodanike majaukse taga koputamas käia ja nendega pahandada, et maja eest pori koristamata on. Ja kõiki linnaelanikke teretas, kuigi kübarat peast tõsta tal kombeks polnud. Aga jälle, liiga pikk lavastus, oleks piisanud poole lühemast. Ilusad olid stseenid linnapea Maramaa unenägudest, sellised tõeliselt idüllilised linnapildid õnnelike ja ringisebivate kodanikega. Tantsiti, lauldi, oldi üksteise vastu viisakad ja sõbralikud ning kõige selle juurde markeeriti vanaaegsete postkaartide hetki. Vallatult oli sellesse maalilisse unenäomaailma sisse pikitud hilisemast ajast pärit lauluke „Puhkuse veedame kõik Viljandis“. Nagu oleks see laul sündinud tänu sellele, et härra Maramaa seda oma unes kuulis ja tema ümisemise põhjal sellest aastakümneid hiljem lööklaul sündis. Sissejuhatus loole linnapeast oli küll pateetiline ja võttis südame soojaks selle ilusa 24.veebruari 1918 päevaga, kui Viljandisse jõudis uskumatu sõnum, et Pärnus on Eesti Vabariik välja kuulutatud, aga ehk oleks ikkagi lavastusele tervikuna kasuks tulnud, kui poleks nii kaugelt alustatud, vaid rohkem Maramaale kui inimesele keskendutud.
Viimase aja Ugala lavastusi jälgides jääb mulje, et see on nagu mingi selle teatri seadus, et lavale tuleb tuua võimalikult palju näitlejaid. Nagu missioon või kahjutunne, et kui meil juba kõik need toredad inimesed teatris töötavad, siis las nad käivad ka võimalikult tihti laval. Nii oli see „Anna Kareninas“, samuti „Linnapeas“, üritati ikka massiga lüüa. Tihti tuli see ka kasuks, nii mässava pööbli stseenides kui ka eriti kellegi tänapäeva poliitiku paroodiana mõeldud Aarne Soro mängitud Jüri Kõlli etteastes. Jüri Kõllile mõeldud vastulause lõppes sõnadega: te teete seda kõike selleks, et võita odavat populaarsust ja peale oma aktsiooni öelda „tehtud“, mis publikus koguni naeruga saadetud aplausi esile kutsus. Kuigi vanaaegsesse loosse üritati tuua kaasaega, eriti hästi see siiski ei kõlanud. Ei leidnud mina mingit kandepinda sellel seosel, et linnarahvalt võeti ära kartulimaa, et rajada sinna lennuväli ega ka muudes kaasaegsele võimalikule korruptsioonile või poliitilisele vassimisele viitavates stseenides. Omamoodi naljakas oli see Soro esitatud tegelane küll ja kogu see läbi, mis laval ja lava ees, osaliselt ka kuskil Ugala olematul rõdul lahti läks, oli ikka päris vinge. Hea laulu ja karjumisega.
Linnapea Maramaad kehastanud Andres Tabun millegi erilisega meelde ei jäänudki, pigem kerkis kogu aeg koomilises võtmes silme ette „Börsis ja börsitaris“ tema mängitud poolpervert karaokevend. Lavastaja Andres Lepik oli tulnud asendama näitleja Arvi Mägi Gustav Taltsi rollis ja luges oma osa osavalt paberilt maha. Tehes sinna juurde nägu, et ta kirjutab kogu aeg linnapea kõnesid ja et tal on sellepärast kogu aeg paberikaust pihus. Meeldivalt olid esitatud 2 naisrolli – Carita Vaikjärve preili Marie ja Triinu Meriste proua Maramaa. Kuigi väiksed ja kõrvalised rollid, aga jäid meelde sooja ja erilise südamlikkusega, millega need mängitud olid. Patriootlik suhtumine tegutseja Maramaa toetava tagalana. Patriootlikkust oli lavastusse isegi liiga palju sisse toodud, näiteks oli linnapea perekond riietatud vastavalt sini-must-valgesse. Tore oli vaadata üle hulga aja Oleg Titovi. Nii paksuks läinud ja vanaks jäänud, et iga väiksemgi liigutus ajas tal pea ringi käima ja hingeldama.
Lavakujundus oli väga omapärane. Kasutati keerdlava, mille kasutamine peaks minu meelest olema kohustuslik teatritel, kellel selline lava olemas on. Pöörlevale lavapinnale oli tekitatud küngas, millele viisid trepid ja laudteed, ümberringi oli ruum küllalt hõredalt täidetud majamakettide, paari paadi ja muude Viljandile iseloomulike sümbolitega. Keskel kõrgumas fragment lossimäest ja rohelise-punasega veetorn. Vaatuste alguseks-lõpuks ilmus lava keskele tuntud rippsilla ark-värav. Linnamaju kujutavate majamakettidega käidi ümber küllalt loominguliselt, näiteks neid küljeasendisse tõstes oli võimalik maja peal istuda. Või sai keegi väljendada ennast majaomanikuna, kui ta maja juures seisis. Majade juurde käis veel mahe valgustus, mis tegi kunstiliselt päris nauditava vaate, kui nõlvakul kõrguvad majakesed tuledevalguses õrnalt sätendasid. Kahju, et Maramaa plaanist luua lossimägedesse loomapark, midagi välja ei tulnud. Täitsa vahva oleks seal maalilises kohas vaatega järvele ringi käia ja ringisilkavaid loomi kaeda. Kunagi Maramaa aegadel oli seal varemete vahel isegi põder jalutanud. Selline armas linnalugu võiks olla iga linna kohta, kus on teater, et vaatajatele aeg-ajalt meelde tuletada, kellele me võlgneme tänu selle ilusa keskkonna eest, kus elame. Ja nende linnade kohta, kus teatrit pole, võiks teatrilinnad ka oma lood etendada. Igaüks tahaks näha oma linna lugu, oma linna kodanikke, kõike seda, mis talle on igapäevaselt armas ja kaunis, teatritükis.