Hullem kui Hollywoodis

John Patrick „Hullem kui Hollywoodis“, lavastaja Ivo Eensalu, Vana Baskini teater

Lugu vananevast näitlejannast Myra Marlowe'st, kes põgeneb Hollywoodist ja tahab kõrvalises maakohas hakata memuaare kirjutama. Kujutab ette, et seal ei tunne teda keegi ära, seal ei tunne teda üldse keegi, naabrid on piisavalt kaugel, et nendega mitte suhelda ja saab ometi rahus olla. Kavatseb hakata kell 7.30 ärkama, et iga päev kirjutamisega tegeleda, kuigi ta pole mitte kunagi enne kella 11 ärganud, isegi ta ema sünnitas ta kell 8.30. Myra mõtleb endale isegi valenime välja, kutsudes ennast Myrtheliks. Lindistab vestlusi endaga, et tal nii igav olla ei oleks, nagu räägiks alter egoga, kes talle „kullake“ ütleb. Aga igavusest on asi kaugel, sest ka Myra uutel naabritel on seal kolkas igav ja selleks, et kuidagigi oma meelt lahutada, hakkavad nad Myral külas käima ja tavapäraseid külajutte levitama. Lõpuks mõtleb Myra viimase hädavahendina välja oma haige õe, kes lapsepõlves hobuse seljast maha kukkus. Õde on ohtlik ja Myra hoiab teda üleval korrusel toas kinni, aga siis lindistuste järgi selgub, et aeg-ajalt murrab õde ennast teiselt korruselt välja, sellel ajal, kui Myra ehmunud külaline lindi pealt tulevat õe teksti kuulab, käib Myra ennast ümber riietumas ja esineb peale seda oma hullunud õega, ajades külalisi kääridega taga.
Lavastus kujutas päris head galeriid külahulludest. Helgi Sallo Myra jäi küllalt tagasihoidlikuks eksemplariks, pigem pakkus pinget just kõrvalrollides esinenud külaelanike vaatamine. Nii Ene Järvis, Anne Paluver kui ka Mari Lill tegid päris arvestatavad rollid, Ene Järvis jäi ehk neist tagasihoidlikumaks, aga Paluver ja Lill olid küll sellised, et kiskusid mitu korda muige välja. Imestasin, et tükk on koguni nii vaadatav, et peale esimest vaatust polnudki tahtmist ära minna. Kõige rohkem ehk sellepärast, et vaadata, mis edasi saama hakkab, kuidas see väljamõeldud õe lugu laheneb või kuhu üldse viib. Kuigi mingi šedööver see muidugi polnud, aga täitsa talutav, eriti Vana Baskini teatri kontekstis. Paluver oli pidevalt kõikuv alkohoolik, kes igale poole just millegi saamise eesmärgiga ronis. Nagu ta ruumi sisenes, hakkas tema valvekoeranina vilkalt nuuskima, kas kuskilt midagi endale võtta annaks, eriti muidugi alkoholi. Lill oli aga poolearune posija, kes lihtsalt oma oleku ja vahvate hääleintonatsioonidega koomilist värvi lõi. Teise vaatuse üllatuseks oli ohtliku külahullu puuraidur-seatapja ja saja muu asja peale meistri ning Myra väljamõeldud õe vahel arenev armulugu, selle peale poleks küll osanud tulla, et ühele külahulludest teise hullu nägemine niimoodi mõjuda võib. Muud erilist selles lavastuses nagu polnudki.