Kangelane

Mart Kivastik „Kangelane“, lavastaja Kalju Komissarov, Endla

Läksin teatrisse väga valede eelarvamustega, olin selle enda arust jama vaatamist niigi viimase hetkeni venitanud, et jõudsin päris viimasele etendusele. Kuigi esimese vaatuse olin kahevahel, kas jääda või mitte, otsustasin lõpuks jääda. Täitsa vaadatav asi oli, isegi üle ootuste vaadatav. Kõige rohkem äratas kahtlusi autor Mart Kivastik, kelle sulest ma pole siiani ühtegi väärtuslikku tükki lavaleseatuna näinud. Ka teema – II maailmasõda ja eestlased erinevatel rindepooltel, ei olnud mingi ahvatlus. Samuti pani lavastusse kahtlaselt suhtuma see, et valdav osa esitajatest on Viljandi Kultuuriakadeemiast, mis minu silmis ei ole üldse korralik ega õige teatrikool, vähemalt akadeemilises mõttes mitte, vaid selline käsitööliste kasvulava. No mida arvata koolist, mille on lõpetanud kääbus A.Kurvits! Aga eksisin kõigis nendes eelarvamustes. Paar esimest stseeni tundusid selles stiilis, et tuleb mingi patriootiline jama ja hälin, aga siis muutus täitsa talutavaks, nii et vaheajaks olin juba päris põnevil, mis edasi juhtuma hakkab. Mõtlesin, et see on mingi selline lugu, mille puhul saali kogunevad kunagised asjaosalised või nende lähisugulased ja hakkavad seda tõsiste nägudega vaatama. Ja kõik on selline surmtõsine, raske sõda ja küüditamised ja põgenemine jne.
Alguses raskendas vaatamist ja ajas segadusse ka see, et oli väga palju tegelasi ja alustati keerulise ekspositsiooniga. 1 tegelane kükitab kaevikus, tema juurde tuleb teine, stseeni keskel selgub, et teine hiljem liitunud tegelane, kes esitles ennast algselt vaenlasena, on tegelikult “oma”. Ongi selline pullivend, kes teistele kogu aeg käkki keerab. Aga see selgub alles loo käigus, nii et kohe avastseenis on sellest raske aru saada, kes need 2 seal tegelikult on. Siis läheb retrospektiiv jälle ajaliselt tagasi, EV-aegsesse Rakverre, kuhu tuuakse nõukogude baasid, pilt linnaväljakult, taustaks vene paraadmuusika, ennast vaevu talitsev linnapea rahustab linnakodanikke, paanikaks pole põhjust, meie valitsus sõlmis NLga sõbraliku kokkuleppe, et nõukogude armee võib Eestisse mõned oma väiksed baasid tuua.
Siis paar pilti koolist, kodust, Soome põgenemine, peale seda hakkas nagu lugu juba paika loksuma. Aga kuni Soome põgenemiseni oli ikka üpris raske ja pingutav jälgida, seda mitte ainult sellepärast, et laval on peaaegu igas stseenis väga palju tegelasi, vaid ka sellepärast, et ühed ja samad näitlejad mängivad erinevates stseenides erinevaid tegelasi. Ei anna ikka lugu loogilise pilguga jälgida, kui näitleja on ühes stseenis linnapea ja järgmises stseenis teatab lastele koolis, et ta on nende uus ajalooõpetaja. Ajalootundidega oli muidugi tabatud väga hästi ajavaimu, fraas, mida mitu korda korrati: “Ajalugu on kõige inimeselähedam aine. Keemias ja füüsikas tehakse katseid ainetega, ajaloos katsetatakse inimestega.” Ja laste hämmeldunud küsimused uuele õpetajale: “Kuhu meie vana õpetaja jäi?” Millele iga uus õpetaja vastab: “Ta jäi vanaks.” Ja seda kindlasti mitte inimese vanaduse mõttes, vaid ajaloolise tõe mõttes, tema õpetatav aine muutus vanaks ja kõlbmatuks, et seda uute normide järgi õpetada. Nii vahelduvad kiiresti kooli ajalooõpetajad, vastavalt sellele, kes Eestisse parajasti “sisse marsib”, kord venelased, siis sakslased.
Selle näidendi puhul märkasin Kivastiku puhul esimest korda sellist omadust, nagu hea huumor. Siiani on tema näidendid pigem labase koomikaga hiilanud, mis mind kuidagi vaimustada pole suutnud. Aga “Kangelase” kangelaste suu läbi oli palju just sellist minu natuke kõrgema kultuurilise nõudmisega meelele parajat huumorit. Nagu näiteks tants tenniste ümber komsomoli astumisel. Laps saab uue õpetaja komsomolimeelituse jutust niimoodi aru, et kui talle antakse uued tennised, millega ta saab käia korvpalli mängimas, siis see ongi komsomol. Tähendab, et tennised ongi komsomol. Eriti palju oli koomikat sõjaväe ettevalmistuslaagris. Täiesti geniaalne oli sakslaste sõjaväkke värbamise presenteerimine – meie armeel on kõige parem vorm, selle on loonud Hugo Boss isiklikult. Selle juurde päris vinge moedemonstratsioon koos riietust ja selle detaile seletava Hitleri stiilis haukuva kõnega.
Soomepoisteks koolitamine nägi välja täpselt nagu “Biloxi bluus”. Nüüd võis näha midagi sarnast, ainult kodumaises kastmes. Kusjuures sarnasuse moment oli ka selles, et mõlema lavastuse keskmes olid noored näitlejad, Biloxi puhul lavakunsti tudengid, tänases lavaloos Viljandi kooli hiljuti lõpetanud.
Tore oli just see, et kõigesse suhtuti peene huumoriga, ei mindud eriti labaseks, aga samas polnud ka seda kõrget pateetikat, mida ma lavastust vaatama minnes kartsin näha. Et hakatakse ulguma selle teema ümber, kuidas üks vend satub ühele poole rindejoont ja teine vend teisele poole ja kuidas nad siis juhuslikult lahingus kohtuvad. “Kangelast” puudutavaid arvustusi lugedes oli just see teema kõlama jäänud – vennad erinevate sõjapoolte esindajatena. Aga õnneks reaalselt oli seda teemat päris vähe puudutatud, kuigi pani iseenesest mõtlema küll, kui sõjast pääsenuna on asetatud imelikud aktsendid – kangelane on hoopis see, keda meile ei näidatud ja ta ütleb välja selle ajaloolise tõe, mis paljudes Eesti peredes oli reaalselt läbi käidud: “Kui ma oleksin vennaga lahingus kokku saanud, mida ma oleksin pidanud talle ütlema? See olen mina, vend, ära tulista?” See pani mind mõtlema, et iseenesest kõlab selline situatsioon nagu laste mäng, kindlasti mängisid poisid lastena midagi sarnast, et ajasid teineteist relvadega taga ja lasid maha. Ja nüüd siis oleks äärepealt, paljude puhul tuligi läbi teha, selles peres, keda lavastuses näidati, oli see kõigest hüpotees, et kui oleks tekkinud selline situatsioon, mis pole sugugi välistatud, siis oleks lapsepõlvemäng saanud reaalsuseks ja ühel vennast oleks tulnud teine vend maha lasta.
Samas ei olnud see vendade kojusaabumise stseen kõige paremini läbi mõeldud, sest seal jäi palju arusaamatuks. Autori loogika nagu tahab öelda, et vend, kelle käekäiku näidend põhjalikult jälgis ja kes oli Soomes, oli tõeline kangelane, peale kõike seda, mis ta läbi tegi, karmi eelõppe ja veel karmimad lahingud, kaaslaste surma praktiliselt tema käte vahel, seisis isegi mitu korda surmaga silmitsi. Samas, kui mina vaatajana ei saa kuidagi hukka mõista teist venda, kelle käekäiku mulle ei näidatud ja sellest isegi ei räägita. Mida tema sõja ajal, seda küll vene poole peal, aga ikkagi, mida ta seal läbi tegi. Võib olla veel karmima kooli reaalsuses ja praktikas? Nõukogude poole peal sõdinud vend naaseb ordenitega, tema on kangelane. Autor tahab sellega justkui öelda, et ordenid rinda saanud vend on antikangelane, aga mina ei saa selles nii kindel olla, kui tekst seda ei toeta. Ja kolmas vend, kes läks saksa poolele, jäi sõjavangiks, seda küll üpris õnnestunult, nii et ta on vangilaagris päris kodu lähedal, Eestis, sugulased saavad teda seal vaatamas käia.
Kõige meeldivam tegelane oli minu jaoks Eesti meister suusatamises Tartu. Juba ainult selle nime pärast meeldis ta mulle. Ja muidugi pakkus ta igasuguseid lõbusaid aineid aasimiseks, nagu “Tartu... ja Tartut nimetatakse veel vaimulinnaks”, “Sina, Tartu, olid küll trennis, kui mõistust jagati”, “Tartule võib kasvõi 10 kuuli pähe lasta, aga mõistus sellest kahjustada ei saa”. Samuti oli Tartu surm kõige traagilisem, kuigi ka natuke halvasti lavastatud. Ei saanudki aru, kas see oli taotuslik, et kui Tartu ebaõnnestunult mingit relva käsitleb ja see vales suunas lõhkeb, nii et Tartu ise surma saab, siis ta karjub teistele meestele midagi. Aga seda, mida ta karjub, aru ei saa. Pärast ühes stseenis tuleb tegelaste jutust välja, et kõige raskem hetk sõjas oli see, kui Tartu oli endal soolikad segi lasknud ja hüüdis teistele, et teda maha lastaks. Kahjuks see tekst Tartu poolt saali ei jõudnud. Kuigi taolise ekspositsiooni puhul, ühte stseeni seletatakse hiljem ümber, võib arvata, et see oligi nii mõeldud, ega endale lõhkelaengu kõhtu kihutanud tegelane ei saagi eriti selge artikulatsiooniga karjuda või rääkida, ilmselt oli mõeldud nii, et Tartu ümber seisvad kaaslased said tema huultelt lugedes aru, mida ta neile öelda tahab. Sõnu kui selliseid oli kuulda, aga konkreetselt aru nendest ei saanud, Tartu oma raske haavaga ja muu sõjamöll ümberringi.
Esimene surm mõjus kuidagi absurdselt. Poisid läksid lõhkemoona ladu valvama, lõhkemoon plahvatas ja 2 valvurit said surma. Ja hästi kurb oli ka, sest surma sai vanem vend, nende vendade jagelemist oli hästi armas vaadata ja pärast raske ette kujutada, et nüüd seda vanemat hoolitsevat lõõpijat polegi enam. Märt Avandi poolt oli väga hästi välja mängitud kogu selle hetke traagika, et see ei jõuagi kohe kohale, kuigi noorem vend oli üks esimesi, kes plahvatust kuuldes lava taha moonalao juurde jooksis. Alles pärast, kui kostuvad uued lasud, hakkavad väikevennal pisarad voolama ja mingi aja möödudes, mida intensiivsemaks muutub muusika, ta vappub nutu käes. Lipud kirstudel oli küll ilus žest, aga olgem realistid, ega sõja ajal ei olnud ikka nii väga riidega priisata, et iga kirstu peale rahvuslipu sai panna. Ja selles lavastuses veel 2 lippu ühe kirstu kohta – Eesti ja Soome omad. See lippude kirstudele asetamine mõjus tarbetu kaasaegse emotsioonina, kui me oleme harjunud, et rahuajal hukkunud sõdureid riigilipp kirstu peal maetakse.
Rügemendis on ka oma tola, nagu igas klassis on oma Toots, nii on vist ka igas seltskonnas keegi, kes vabatahtlikult teiste lõbustamise enda peale võtab. Kuigi selle Tootsi naljad lõppesid alati sellega, et salk sai omale topeltraske ülesande kaela, kui harjutuspäev algas 10 kätekõverdusega, siis mida edasi Tootsi naljad edenesid, seda karmimaks õppused muutusid, kuni kilomeetrite kaupa poris roomamiseni välja. Liikumist oli suurepäraselt markeeritud. Seda polnud palju, joosti ära lava taha, siis joosti tagasi ja publik uskus, et nad on selle ajaga 30 kilomeetrit maha jooksnud. Siis veel suusatamise markeerimine, ka väga oskuslikult välja mängitud, nii et hakkadki ette kujutama, et ümberringi on paksud hanged, mida mööda salk rügab mingi nähtamatu sihi poole, et väljas on vähemalt 25 kraadi külma.
Muusikaline kujundus oli samuti suurepärane, hästi palju eesti ja soome muusikaklassikat, kindlasti tundsin ära Sibeliuse ja Elleri, aga vist oli põhjamaist Griegi ka. Päris lavastuse algusakordid olid ka nii tuttavad, ma olen kindlasti seda suurvormi korduvalt kuulnud, mingi Sibeliuse asi oli. Ma pakun, et see võis olla Sibeliuse “Finlandia”. Sellega seoses tuli mulle meelde keskkooli aegne raamatukoguhoidja, kes meile A.Kivi “7 venda” välja andes ütles: “Pidage siis meeles, et soomlastel on 2 tõelist suurkuju – Sibelius ja Kivi”. Kui siia lisada veel kolmas suur soomlane Pacius, siis võib öelda, et suurtel soomlastel on väga mitte soomepärased nimed.
Enamus kesksetes osades ülesastujaid jätsid väga hea mulje, vähemalt need, kes natukenegi kauemaks meelde jäid, ja selliseid tegelasi oli palju. Väga mõjuv oli ka Ago Andersoni sõdur, kes oli mitu korda surma saanud, siis avastatud, et ta on ikkagi elus, kokku lapitud ja sellisel moel siis teiste tegelaste seas liikus. Selle mehe kehal polnud vist koha, kuhu poleks kuul sisse sõitnud, pea oli ära põlenud, suu läbi lastud, nii et ta ei saanud rääkida ega midagi, aga samas oli ta väga vitaalselt elav tegelane, kes hakkas silma ja tegi ennast arusaadavaks. Mingit taolist asja, kellel kogu sisikond on seest välja kukkumas, mängis Anderson kunagi ammu ka mingis Kreutzwaldist ja Koidulast rääkivas näidendis, kus põhitegelasteks oli Kuldne Trio, aga mille pealkiri mul enam meeles pole. „Kangelases“ ei mõjunud see imekombel veel elus olev tegelane minu puhul üldse sellise fuih efektina eemaletõukavalt, nagu mulle enamasti invaliidide või mingi puudega inimeste nägemine mõjub, olgu see siis päriselus või kunstlikus maailmas. Andersoni kiituseks, kui ta on viimasel ajal mõjunud rohkem tolategijate rollis, tulla lavale ja üritada publikut sellega naerma ajada, et ta laval on, mis samas minu jaoks pole kunagi naljakas olnud, siis nüüd oli tal jälle üks hea ja sisukas roll, mille ta tõelise näitlejana ka ilusti välja kandis. Nii et oli, mida vaadata. Seda päris kindlasti 90% lavalt läbi käinud näitlejate suhtes.