Äike

Aleksandr Ostrovski „Äike“, lavastaja Mihhail Bõtškov, Sankt-Peterburi A.Brjantsevi nim.noore vaataja teater

Nüüd sai näha tõelist „Äikest“, mitte improvisatsioone või pildikesi „Äikse“ teemadel. Kuigi see teine variant oli ikka parem, „Äike“ draamana on liiga tüütu ja pikk. Seekord õnneks tüütu ja pikk polnud, vist oli tegemist lühendatud variandiga, ikkagi noorte vaatajate jaoks, ei saa neid ju teatriga ära hirmutada, et see on mingi koht, kus tuleb hästi kaua istuda ja mingit igavat jama vaadata. Lavastus oli näitemänguliselt hästi stiilitruu, kõik läbielamised ja tunded olid välja toodud, liiniliselt oli kõik paigas, lugu kulges. Samas visuaalselt oli tegemist mingi kompotiga. Ostrvoski aegset stiili näha eriti polnudki, tegelased käisid ringi mingites XX sajandi 20ndate aastate tööliste riietes. Näiteks Katerinat mänginud mehelik ja paks Maria Golubkina külalisena Moskvast oli riietatud naistöölise tunkedesse, peas naistöölisele omane rätik ja jalas kummist kirsasaapad. Selle lavastuse kannatas ilusti ära vaadata, igav ei hakanud, aga midagi erilist ka ei pakutud. Kabanihha Irina Sokolova esituses jäi kuidagi vähemärgatavaks, seda moori peaks ikka igas stseenis tunda olema, isegi siis, kui teda laval pole.
Lavakujundus oli näidatud korrusmajana, mis omakorda kujutas Volga-äärsetele aladele iseloomulikke puust sillakesi ja laevehitisi. Midagi eriti huvitavat ega ahhetamapakkuvat selle päris omapärase lavakonstruktsiooni juurde välja mõelda ei osatud, vaid pandi näitlejad kõige lihtsamal viisil mööda seda käima. Isegi mingit turnimist ega sellist ehmatavat kõdiefekti ei tekitatud, et tekiks kellegi pärast hirm, et ta võib alla kukkuda. Või et keegi kuidagi kõõlub seal ja teeb ahhetamapanevaid trikke. Ainult lõpustseenis, kui Katerina end Volgasse viskab, kasutati kõrguvat konstruktsiooni ära, kui naistegelane sealt köite abil alla lasti, nagu ta kukutaks ennast kõrgelt sügavikku. Ei olnud eriti efektiivne. Väga hästi oli tabatud Katerina võõrkehaks olemine Vene Teatri viimases „Äikse“ lavastuses, kus Katerina osatäitja Maria Avdjuško oli nime poolest ülejäänud tegelaskonnale küll oma, kuid aktsent rääkimises muudab ta võõraks eraldiseisjaks. Selles lavastuses mingit draamale „külgepoogitud“ uuendust polnud. Tavaline klassikaline lugu, nagu see olema peab, et koolilapsed saaksid ülevaate ühest Ostrovski näidendist. Teised tegelased nagu ei hakanudki silma. Kõrva hakkas küll keegi vanamutt, kes nii halvasti rääkis, et tema jutust mitte midagi kuulda polnud.