5 õhtut

Aleksandr Volodin „5 õhtut“, lavastaja Olga Anohhina, RUSSART

Hea näide sellest, kuidas saab olla võimatult igav lugu ja see täiesti talutavalt ära mängida. Pealkiri „5 õhtut“ tuli tuttav ette mingi vana filmina, millest ma mäletasin, et see oli nii võimatult igav, et ma ei suutnud seda üldse vaadata, isegi vaatamata sellele, et seal mängisid Ljudmilla Gurtšenko ja Stanislav Ljubšin ja režissööriks oli Nikita Mihhalkov isiklikult. Olen selle filmi kohta kuulnud, et nad tulid tegelikult ühe teise filmi võtetelt, aga jäid kuhugi tee peal toppama ja siis, et mitte igavleda, hakkasid seda filmi tegema. Võib olla endil polnud igav seal järgmist rongi oodata, aga vaatajana oli seda küll päris igav vaadata. Või ma polnud selleks ajaks selle filmi kõrgusteni veel arenenud. Igal juhul peale teatrietenduse nägemist tekkis küll soov film üle vaadata.
Täna olid laval Jevgeni Sidihhin ja Larissa Guzejeva. Guzejeva oli minu jaoks täiesti tundmatu suurus, nii et tema rolli puhul kerkis alguses kogu aeg silme ette Gurtšenko, et kuidas tema oleks seda esitanud. Natukese aja pärast suutis Guzejeva ennast siiski maksma panna ja mõjus laval juba täitsa huvitavalt: uhke ja kõrgi naisena, kes on oma Iljini jäägitult armunud, valmis tema eest läbi tule minema, kuigi nad on „lihtsalt sõbrad“. Sidihhini puhul seda võrdlusmomenti ei tekkinud, sest ma isegi ei mäletanud täpselt, kes teda filmis mängis, nagu kummitas, et võib olla oli see Ljubšin, aga päris kindel selles polnud, enne kui kodus täpselt järele sain uurida.
Häiris see, et neid ringsõiduetendusi esitatakse ikka paraja haltuuramaiguga dekoratsioonide poolest. Kui mänguliselt oli kõik paigas, näitlejad andsid endast parima ja oli ilusaid tragikoomilisi momente, kus ei tea, kas praegu oleks õigem nutta või naerda, siis kogu see lavakujunduslik lakooniline käegalöömine vajutas siiski oma pitseri. 4 ust-akent kujutavat stendi, laud ja mõned toolid. Oligi kõik. Tõeliste staaride kõrval olid minu jaoks palju nauditavamad 2 kõrvalosalist-naist – Marina Djuževa ja Tatjana Arntgolts. Djuževa on meeles taas paljudest vene filmidest, nii et ma täitsa imestasin, kui Djuževa lavale ilmudes ei kõlanud tavapärast vene publikule tuttava näitleja tunnuseks olevat aplausi (mis seekord sai osaks Sidihhinile ja Guzejevale). Eelkõige on Djuževa hästi armsa neiukesena meelde jäänud filmist „Isiklikel põhjustel“, tal on sellised omapärased silmad: alt sirge kriips ja siis ülevalt hästi suured ja kaardu. Aga aeg on temaga muidugi oma töö teinud, jäänud on küll need selgelt äratuntavad silmad, aga muu figuur on halvemuse poole muutunud. Sellega seoses oli Djuževal ka tore moment, kus ta mehe oma voodisse meelitanud vananeva naisena üritab meest edasi võrgutada. Et sellest ei tuleks lihtsalt üheöösuhe, vaid saaks lõpuks ka mehele. Siis esineb Djuževa kehastatud tegelane Zoja päris naljaka monoloogiga, mis ometi meestel viga on, et nad mind ei taha. Vaatab ennast peeglist, et kõik on ju korras, no mis mul ometi valesti on... kuni märkab oma suurt tagumikku ja süüdlaslikult peegli juurest eemaldub ning kiiresti uue teema võtab. Djuževa Zoja stseenid olid üldse hästi koomilised, nagu ka see osa, kus Zojake talvriietes köögilaua taga istus ja kvalifikatsioonitõstmise eksamipileteid kordas. Arntgolts on aga meeles selle ilusalt tagasihoidliku naisena, kellesse oli armunud Ivars Kalninsi tegelane lavastuses „Ärge äratage magavat koera“. Lõpus said sõja ajal lahkuläinud ja nüüd justkui juhuse tahtel taaskohtunud juba vananenud armastajad ikkagi kokku ja oli väga ilus lõpufraas, mida Guzejeva tegelane mitu korda kogu südamest kordas: „Peaasi, et ei tuleks sõda...“ Lahkudes pühkisid paljud naised pisaraid.