Pimedusega löödud

Frederick Knott „Pimedusega löödud“, lavastaja Tiit Palu, Endla

Päris lahe triller. Kuigi kiskus natuke igavaks ja oleks tahtnud aeg-ajalt mingid kiirendust peale panna, et asja juba edasi kerida ja lõpplahenduseni jõuda. Aga üldjoontes ikka täitsa vaadatav ja pinget pakkuv. Päris nii ikka polnud, et oleks juuksed õudusest püsti ja küüsi närides vaadanud või tahtnud tegelasele hüüda: Ära mine sinna, mõrvar on seal! Ähmaselt tuli meelde, et ma olen seda filmi ka kunagi näinud, aga suurt sellest eriti midagi ei mäletanud. Ainult seda mäletasin, et kogu see süžee – 3 seadusega pahuksis pahavenda mängivad pimeda naisega, oli kuidagi täiesti vastuvõetamatu. Mulle on lapsest peale õpetatud, et invaliide ei tohi kiusata. Nii et hästi valus oli mingi teismelisena vaadata, kuidas need 3 vastikut meest pimeda naisega manipuleerivad ja teda üle kavaldada püüavad. Lõpuks, kui kavalusest enam abi pole, sest naistegelane Susy osutub kõigist kolmest taibukamaks, tuleb mängu ka vägivald, nii et lõpp oli tõesti pingeline, aga oleks oodanud seal mingit selgemat lahendust.
Karin Tammaru suutis väga hästi pimedat mängida, teised tegelased olid laval nagu statistid, kes ühel peategelasel temaga toimunud lugu aitasid jutustada. 2 humaansemat kelmi olid Ahti Puudersell ja Lauri Kink, kolmas tegelane pahade seast oli juba julmem kuju, kes nalja ei mõistnud. Raivo E.Tammelt ka päris hea esitus, kuigi mõnes stseenis liiga koomilisusesse kalduv, mida nii veriselt kujult nagu tema mängitud Harry Roatist uskuda ei oleks suutnud, et ta mõnel momendil nii äpu võib olla. Näidendi viimane stseen tundus olevat nagu väljakistud. Kõigil sai võhm otsa, on juba mitu tundi pingsat trillerit etendatud, kunstiliselt kõik hästi läbi mõeldud, et aitab kah. Selles oli tunda natuke haltuuramaiku, et teeme mingi suvalise lõpplahenduse ära, käib kah, saab loole punkti panna ja aplausi nautima hakata. Susy ja Harry on päris pikka aega Susy keldrikorteris võidelnud, võitlus käib elu ja surma peale, kord pilkases pimeduses, kord väikeste valgustuste taustal, nagu külmkapi avatud uksest tulvav tuluke, millest on abi muidugi ainult Harryle. Üks tegelane on bensiiniga üle valatud, teisel tegelasel on külmrelv, uks on suure lehmaketiga kinni põimitud. Selle pingelise stseeni juures tekitaski enim pinget see, et publik sai laskuda Susy tasemele. Mängiti üpris pimedas ruumis, nii et ainult tegelaste sammude järgi võis aimata, kus üks või teine tegelane paikneb, või siis selle järgi, mida parajasti kolistati, võis saada aimu, mis kellelgi käes on. Sellele pingele oleks oodanud mingit tõeliselt kangelaslikku lahendust. Nähtav oli ka küllaltki labane – Susyl õnnestub mingi nipi abil teda külmkapiga valgustav Harry läbi pussitada, laip jääb külmkapi peale lebama ja Susy kontrollib, kas vastane on lõplikult ohutuks tehtud paari süüdatud tiku abil. Ma ootasin, et kõige ohtlikuma momendi ajal, kui Harry on valmis juba Susyt põlema panema või mingil muul sellisel hetkel, murtakse lehmaketiga kinnitatud uks maha ja sisse tormab päästja Sam. Naljakas oli see, et Sami mängiv Jaan Rekkor peab veerand tunniks lavalolemise pärast ühest linnast teise sõitma.