Georg

"Georg", rež.Peeter Simm, EST 2007

Ma olin juba ette kindel, et see on laiale publikumenule orienteeritud film ja nii see oligi. Aga väga hästi tehtud film, kunstiliselt pole sellele filmile mitte midagi ette heita. Ilmselt on see inimene, kes ütleb, et Georg on loll kohe üleüldine rahvavaenlane, kelle jaoks enda rehabiliteerimine täiesti ületamatuks raskuseks võib kujuneda. Aga ometi päris 100% plaksutada ma sellele filmile ei suutnud. Mingid küsitavused siiski jäid häirima. Ma ei näinud Georgis seda suurt tragöödiat, kuidas Asta tema elu ära rikub, mida nii väga reklaamiti ja millest nii palju kirjutati. Vaadates tundus, et tegemist on tsitaatide reaga. Enamus stseene ei pakkunud midagi uut peale väga ilusa visuaalia. Ma olin kõiki neid juhuseid, mida film kajastas juba varem kuulnud-näinud-lugenud. Välja arvatud Otsade kodus toimuvad stseenid, aga kodust miljööd oli käsitletud just eriti põgusalt. Surnuist üles tõusnud Georg tuleb Jaroslavlist koju ja ütleb nagu möödaminnes isale need kuulsad sõnad oma esimese naise Margoti kohta. Kõik see tundus samuti kuidagi kulunud, võib olla jällegi selle pärast, et ma olin filmist enne selle tervikuna vaatamist palju näinud ja lugenud. Selles mõttes puudus uudsuse moment. Kuigi kõik oli väga ilus ja tõepärane, kunstiliselt kõrgel tasemel, aga oleks tahtnud mingit ahhaa-momenti, et ah nii oli siis ka. Rohkem hingesügavuste avamist oleks tahtnud.
Praegusel kujul on tegemist linnulennult läbilapatud 20 aastaga Otsa elust. Ühelgi detailil ei peatuta, kõik lapatakse kiiresti läbi, et jõuda vajalikuks ajaks surmapunkti välja. Nõustun nende arvustajatega, kes pakuvad, et filmile oleks kasuks tulnud, kui oleks keskendutud ainult ühele perioodile. Näidatud rohkem üksikasjalikke stseene koos kõigi sinna juurde kuuluvate läbielamistega. Selle filmi põhjal jäi küll täiesti arusaamatuks, mida halba see vaene Asta siis ikka Georgile tegi. Paar korda oli tujukas, jõi natuke rohkem kui mõni mees ja oligi kõik. Seda kõike oleks tulnud võimendada ja vajadusel ka labastada. Et kogu tragöödia ikka selgelt esile tuleks. Ma saan aru, et suurte loovisiksuste puhul võib tapvalt mõjuda ka armastatud inimese puhul selline käitumine, nagu Georgile Asta poolt ühe esietenduse järgselt osaks sai, kui Asta ronis jalgupidi lauale ja kallas Georgile pudeli šampust pähe. Aga ikkagi, film oli kokkuvõttes liiga pinnapealne, kuigi ilus ja heade esitustega.
Tundub, et on mindud tõesti kergema vastupanu teed ja loodetud ainult teema enda edule. Eks see õige muidugi ole, oma aja Eesti esimene superstaar Ots ei jäta kedagi külmaks ja Matvere võrratu esitus ei anna võimalust filmi kohta midagi halba öelda. Samas tundus see kõik nii uskumatu, see aeg, millest film rääkis, oli alles nii hiljuti, ja selline suur inimene nagu Ots oli päriselt ka olemas. Tõmbasin kogu aeg paralleeli USA staaridega, Ots oli ju paljuski omas ajas midagi sellist, nagu kaasajal on lombi taga näiteks Robbie Williams. Astaga suhtlemisel aga jäi silma just tema kalkus. Mees, kes mängis laval kõige õrnemaid armastajaid ja pani miljoneid naisi endasse armuma, oli nende unenägude unelm ja galantsuse etalon, käitus oma seadusliku abikaasaga nagu viimane mats. Ja ma ei näinud filmis seda põhilist, mida ma näha tahtsin – millega oli vaene Astake sellise käitumise ära teeninud. Isegi Moskvas Hruštšovi erapeol kaitseb Ots ennast väga kindlalt ja samas ka vaimukalt, aga oma naise kaitseks ei suuda-taha ta sõnagi öelda. Ei ole ju mingit armastust. Ja peale seda, kui Asta on saanud tunda maailma võimsaima riigi võimsama mehe väga võimukaid alandusi, alandab teda veel oma mees, keda Asta nii väga armastab, visates naise kodust kaugel ja võõras kohas suvalisel hetkel autost välja.
See jäi üldse arusaamatuks, miks Georg ikkagi nii suur naistelemmik oli. Filmi-Georgi puhul oli see siiski arusaadav, sest Matvere on tõesti šarmantne iga naise unistuse mees. Aga päriselt oli Georg minu meelest pigem koleda kui ilusa välimusega. Nii et naised said fännata ainult tema häält. Mis sellel ajal, kui Georg populaarsuse tipus ka päris arusaadav oli, sest levisid siis ju audiaalsed materjalid eelkõige plaatidel või raadio kaudu, kus polnud oluline see, milline see inimene välja näeb, kes neid võrratuid laule esitab ja nii sametiselt pehme häälega kõiki hurmab. Kui siis miljonid naised Georgisse tema hääle järgi armunud olid ja teda hiljem läbi suurte raskuste nägema juhtusid, võisid nad ehk korraks pettunud olla, aga siiski ei suutnud tema vastu enam ükskõikseks jääda. Ehk oli selle päris-Georgi fännamise põhjuseks ka materiaalne taust, rahvakunstniku hüved ja ringreisid (küll ainult mööda suurt Venemaad ja sõbralikku Soome), igasugused meelehead ja kingitused, kasvõi see teadmine, et olles Georgi kallim ei pea enam kunagi kilomeetripikkuses piimajärjekorras ennast alandama.
Asta ei olnud selles ju ometi süüdi, et Georg nii kuradi andekas oli ja et Asta enda karjäär ebaõnnestus. Ja kas mitte ei ebaõnnestunud Asta karjäär just nimelt Georgi pärast, kui ta pidi mängima kuulekat kodukana ja lastega tegelema, selle asemel, et ennast baleriinina teostada. Ei jõudnud ju Asta sellepärast suurele lavale, et ta tõi ennast Georgi andele ohvriks, et Georg saaks jäägitult ennast suurele kunstile pühendada. See kõik tundus filmis kuidagi väga kahtlane ja imelik. Peaaegu pisarateni kahju oli sellest, et Asta rolli tuli panna kaastootjamaa näitlejanna. Muidu väga ilus naine, aga imelikult sakiliste äärtega hammastega. Pole kunagi selliseid hambaid näinud. Pani väga imestama, miks ei saanud seda rolli Anastassiale häält peale lugenud Hele Kõre. Kogu aeg, kui ma vaatasin Anastassiat, kujutasin ette Hele Kõret.
Eriti imetlesin operaatoritööd Bert Raudsepa edasiandmisel. Kui teatrilaval näeb Bert päris kole välja, kuigi mitte vastikus mõttes kole, vaid tema ebaproportsionaalsetes näojoontes on mingi omapära, aga ilus mees tema kohta kindlasti öelda ei saa, siis filmis olid kõik tema näovead ära kaotatud. Ikka maru palju sõltub sellest, mis nurga alt inimest vaadata. Samuti oli kahju sellest, et filmis oli liiga vähe pühendatud tähelepanu Georgi teatritööle. Kuigi kõik stseenid, mis teatris toimusid, olgu need või varemetes Estonias toimunud Georgi teatrisse värbamise stseenid, olid filmi nauditavamad. Aga sellest jäi ikkagi väheks. Arvestades seda, et Ots oli inimene, kes elas täisväärtusliku ja väga rikka elu teatris, oli filmis sellest teemast väga vähe juttu. Oleks tahtnud näha ka mingeid loomingulisi kriise, raskusi rollikäsitluste saavutamisel. Natuke oli seda teemat küll avatud, aga rohkem rõhku pöörati siiski Kroonika stiilis skandaalidele laulja eraelus. Räpastele skandaalidele, milles oli süüdi Asta. Astat tõsteti kogu aeg esile nagu mingit musta lammast, kes oli kõigis Georgi hädades süüdi. Ei lasknud meie suurel ja andekal lauljal suurt loomingut ilma piinadeta teha. Kes vähegi loominguga kokku on puutunud, teab, et looming on alati valuline protsess. Olgu see siis ise millegi loomine või teiste loomingu interpreteerimine. See sünnib alati läbi valude, nii et selleks, et mingi loovisiksus ennast liiga vara ära kurnab ja hakkab tundma nagu tühjakspigistatud sidrun, pole kindlasti mingit Astat vaja.
Ometi ei näidatud selles filmis Georgi loomekriise, vaid näidati katkematus ahelas stseene kriisist isiklikus elus. Lõpustseenides võis küll midagi loomekriisi laadset näha, aga see polnud ikka päris see, mida mina näha tahtsin. Lõpus oligi Georg see tühjakspigistatud sidrun. Haige ja loomingu poolt räsitud. Minu meelest oli ta haige just üleliigsest loomisest, mitte muudest eluraskustest. Paljud uskusid muidugi, et raske haigus oli Georgile karistus patuelu ehk homoseksuaalsuse eest. Mul on sellist saatuselööki raske uskuda, ma pigem usun ikka seda, et ta oli töönarkomaan. Nagu filmiski hästi näha oli, kõige rohkem tegi talle haiget see, et ta ei saa enam lavale minna, mitte need füüsilised valud, mis kahtlemata raske haiguse ja ohtlike operatsioonidega kaasnesid. Sama ennustas oma kaartide järgi ka Asta. Samas ei tahaks ikkagi uskuda, et kõik need suured rollid Georgile nii lihtsalt tulid, seda enam, kui tal kodus selline raske ja rusutud õhkkond valitses. Oleks tahtnud näha kasvõi sedagi, et teater oli talle nagu mingiks pelgupaigaks, kus ta sai ennast hästi tunda, kus ta oli kõige selle butafooria sees õnnelik, sest pääses niimoodi kaugemale alati purjus Astast ja alkoholist ning pisaratest läbiimbunud kodusest õhkkonnast. Ehk tulidki Georgil kõik tema teatrirollid ja esinemised nii hästi välja just sellepärast, et ta sai nende kaudu ennast reaalsusest eemaldada. Panna selga kostüüm, olla muus ajastus, ilusate asjade ja inimeste keskel. Või kasvõi televisioonis šikis frakis esineda, tuua kuuldavale muusikat, saada sellega üheks ja unustada kõik need painajad, mis tema elu ümbritsesid.
Renars Kaupersi valimine balletiartist Caesari rolli minus küll mingit vastumeelsust ei tekitanud. Minu meelest sobis Renars sellesse rolli suurepäraselt ja mängis selle osa ka hästi välja. Jäi parajal määral vaikselt kannatavaks kõrvalseisjaks. Georgisse meeletult ja viimase hingetõmbeni armunud keelatud elemendiks. Kelle jaoks on suur asi seegi, kui ta saab Georgile kuidagi kasulik olla, temast mõnegi halva hetke eemale juhtida. Kahju oli taas sellest, et seda homoseksuaalsuse liini selgemini ei avatud, Caesari näol oli küll vihje antud, et mees armastas Georgit, aga filmi peakangelase enda suhtumist sellesse nähtusesse ei avatud, kuigi räägitakse, et omal ajal oli see avalik saladus, et Georg on omasooihar. Isegi kuskil parteikoosolekul oli keegi avalikult Georgile seda ette heitnud. Võib olla oli see aga lihtsalt kadedus, mis selle etteheitja niimoodi käituma pani. Georgi parteilise kuuluvusega seoses oli filmis väga andekas stseen lavaproovist, kus üks ooperitegelane peaks Georgit lööma, aga ei tea, kuidas seda teha, kuidas ma partorgi löön? Caesar mõjus aga ehtdändilikult. Juba esimeses stseenis, kus ta publiku ette ilmus, oli tema riietus täpselt selline, nagu 40.-ndate aastate Inglismaad kujutavates või inglise filmides näha on olnud. Ja mehe euroopalikkust, mis selle aja kontekstis tähendas kindlasti ka hulljulget mässumeelsust, toonitas ka see, et ta hääldas Georgi nime inglisepärase Džoordžina.
Ei saanud kuidagi ka ilma võrdluseta “Georg” vs “Vanad armastuskirjad”. Filmid on tõesti sarnased juba oma ülesehituselt, jutustades ühe väljapaistva kultuuritegelase-muusiku eluloo. Samuti on sarnane aeg, milles nad elasid, Georg küll palju kauem kui Raimond, aga sõja teema ja sellele järgnev aeg on ikkagi ühine. Ja kogu see valu, mille diktatuur loovisiksusele peale surub. Samuti oli sarnane filmide stiilipuhtus, sellega oli mõlemas filmis ära tehtud väga tänuväärselt suur ja ilus töö. Kõik detailid on kunstiliselt läbi mõeldud, kostüümid, taust, miljöö, kõik äärmiselt hästi kujutatud. Samuti faktid ja ajalooline tunnetus, aja realistlik edasiandmine, väärib kindlasti mõlema filmi puhul tunnustamist. Ka naiste mõttes oli palju sarnasusi. Asta oli nagu otsene Valgre naise kloon, mul ei ole selle moori nimi meeles, aga Valgre filmis mängis teda väga hästi Marika Korolev. Mõlemad sellised litsakad joodikud. Armastuseliini erinevus nendes kahes kangelases oli vaid see, et kui Valgrel oli omamoodi Dulcinea Nina näol, keda ta oma puhtas ja siiras armastuses igavesti austama jäi, siis Georgil sellist suurt elu läbivat armastust polnud. Vähemalt filmis seda ei näidatud, et tal kellegi vastu oleks olnud suuremad tunded. Armastus oli ainult enda ja muusika vastu. Muusikaegoist. Mitte, et see paha oleks, ikka täiesti normaalne ellusuhtumine, aga samas tekitas filmis küsitavusi, sest teiste tegelaste liinid kannatasid selle tõttu ja jäid kuidagi poolikuks. Valgre puhul oli samas see kättesaamatu armastuse igatsus väga hästi välja toodud.
Ainus erinevus nende filmide vahel oli minu jaoks vastuvõtt. Kui Valgre lugu oli minu jaoks täiesti valge leht, lugu inimesest, kellest ma enne selle filmi vaatamist mitte midagi ei teadnud, siis Georgi lugu oli nagu mingites stampides kinni ja kõik oli hästi tuttav. Kui ilmus film Valgrest, siis muutusid tema laulud tohutult populaarseks, Georgiga sellist fenomeni juhtuda ei saa, sest Georgil oma laule pole, teda saab ainult uuesti ja uuesti vändata. Valgre jaoks oli see nagu teine kuulsus, mis peale filmi lahti läks, tema laulud nagu sündisid uuesti ja on populaarsed siiamaani. Valgret tunnustati postuumselt ja ta muutus tänu Põldre filmile rahvalaulikuks. Georgi teine tulemine jäi ära. Film ei suutnud Georg Otsa taas populaarseks muuta, kasvõi sellega, et peale filmi linastumist oleks hakatud televisioonis rohkem arhiivisalvestusi või Estonia lavastusi näitama. Selline erinevus oli veel, et „Vanades armastuskirjades“ oli Simmul Valgre. Aga „Georgis“ jäi Matvere Matvereks. Vaatad ekraani, näed Matveret ja ongi Matvere, alles pärast tuleb meelde, et tema kohta tuleb mõelda ju Georg, kui teised tema poole selle nimega pöörduvad. Simmuli Valgre puhul seda probleemi ei tekkinud juba sellepärast, et Valgre oli enamuste jaoks see puhas leht, kellena ta filmilinale ilmus. Vähesed olid selleks ajaks tema pilte näinud, filmisalvestusi temast pole vist üldse. Georg Otsa erinevates rollides kui ka lihtsalt seltsimehena on nähtud aga küll ja küll, nii teleekraanilt kui ka lavalaudadel. Nii et selles mõttes oli Matvere töö kindlasti raskem.
Siiski oli film „Georg“ nii hea, et ei hakanud üldse ajale mõtlema, ega painanud mõte ka sellest, et millal see ometi läbi saab. Kui teatris häirib mind peaaegu alati see, et ei osata ilusti ja õigel ajal (ilma pikaks ja tüütuks muutumata) lugu ära lõpetada, siis antud filmi puhul seda probleemi ei tekkinud. Ei jõudnud üldse mõtlemagi hakata selles suunas, et teeks nüüd kiire lõppmängu ja finito. Kui juba filmi lõpp oligi käes ja ma olin isegi kergelt üllatunud, et noh, saigi läbi või?