Cosi fan tutte

W.A.Mozart „Cosi fan tutte“, lavastaja Walter Sutcliffe, Estonia

Päris igav ooper, aga kannatas need 3,5 tundi kestvad 2 vaatust välja küll. Esimese vaatuse ajal tundus isegi täitsa talutav, aga teises vaatuses hakkas juba ära tüütama. Nagu härra Veidemann hiljuti selle ooperi arvustusse kirjutas, et lõputult pikk lõppmäng, ei lõppe ega lõppe ära. Koosseisuga ka üldse ei vedanud, ainult paksud laval, peale Janne Ševtšenko. Ühel õestest oli seljas sama värvi ja ilustustega kleit, nagu mul on topik. Kuigi aadlisoost preilide kleidiriie ja fassong oli küll selline, et oleks parem põrandalapiks sobinud kui uhketele neitsitele lossis patseerimiseks. Samuti ei märganud ma lavakujunduses muud kavas väljatoodud kunstnikuga ühendavat kui seda, et pildiraamid ja stiil sarnanes laval kujutatule, aga konkreetselt ühtegi kavas äratoodud pilti ma küll tähele ei pannud. Aga eks sellega peab arvestama ka, et kui lähed ooperit vaatama, siis näed ilusa muusika taustaks hulgaliselt ülekaalulisi isikuid.
Selles mõttes oli isegi päris huvitav vaadata, kuidas raamid liikusid ja millise maali tarbeks raamistik millistesse proportsioonides moodustub. Aga muud eriti vaadata polnud. Selline küllalt lolli sisuga ooper, kus kahel õel on armsamad, armsamad korraldavad oma tüdrukutele ühe vanema mehe ärgitusel lõksu ja tüdrukud peale väiksemaid-suuremaid vastupuiklemisi sinna sisse kukuvad. Küllalt kammerlik ooper, koori oli kuulda vist ainult kahel korral. Üks kord neist oli mingi laul „militaridest“, mida Estonia koor oma promomiseks hiljuti ka televisioonis esitas. Nägin seda ooperit kunagi ka Vanemuises, siis oli ka suhteliselt igav, ainus moment, mis naerma ajas, oli kui üks meestegelastest ütles Fiordiligi kohta Fiordi-litsikene. Ja muusikaajaloost jäi meelde, et Fiordiligi esitatud aaria „Kindel kui kalju“ on üks ilusamaid Mozarti kirjutatud viise, kus väljenduvad kõik tundskaalad – armastus, ootus, kindlameelsus, truudus. Aga noh peaaegu 4 tundi on ikka maru pikk aeg, et see üks ilus aaria ära oodata.