Grafiti

G.Sibleyras “Grafiti”, lavastaja Taago Tubin, Ugala

Päris vahva oli. Kuigi teatud vastuoludega, aga ikkagi täitsa talutav. Lugu oli selline, et ühes hästi korralikus majas juhtub skandaal, keegi kraabib lifti grafiti (sain kavalehelt teada, et grafiti on ükskõik milline sodimine ja veel palju muud, siiani ma mõtlesin, et grafiti on nende aerovärvidega kirjutamine), kus teatatakse, et üks majaelanik = munn.
Tegemist on väga korraliku majaga, nii et juba sellest tekkis mul vastuolu, kuidas sellisesse majja üldse keegi selline pääseb, kes lifti reostada saab. Teatavasti on ju enamustes majades trepikojad lukus, filmidest on näha olnud, et Prantsusmaal on selles asjas kohe üldse väga pedantlik olukord, eriti mingis Pariisi kesklinnaosas, seal majas peaks kindlasti olema trepikoja valvur, kes sellise asja eest vastutuse enda peale peaks võtma. Samas selline nilbe kiri ei häiri mitte kedagi peale selle mehe enda, kelle kohta see kiri käib. See on mees, kes alles kolis sinna majja oma noore naisega, nad kolisid, et saada suuremat korterit ja et mehel oleks lähem tööle käia. Majaelanikke häirib see vahejuhtum sedavõrd, kui mees ise sellest suurt numbrit teeb ja naabreid tüütamas käib, umbes nagu tahtes selgeks teha, et tema ei ole munn.
Lõpuks korraldavad nad naisega kogu majale tutvumispeo, aga sinna tuleb ainult 2 paari, need on need tegelased, kes näidendis ongi, kokku ongi 6 tegelast, 3 paari. Pidu väljub üpris ruttu kontrolli alt, sest võõrustaja ei saa naabrite veidrustest aru, naabrid on umbes sellised, et elavad raamatute järgi, igasugused eneseabiõpikud ja teaduslikud teosed, et jätta progressiivsete ja kaasaegsete inimeste mulje. Vana ei ole nende mõistes mitte see, kellel on palju aastaid elatud, vaid see, kes on vanamoode, ei käi ajaga kaasas. Küllalt palju naljakaid momente oli, aga ei midagi eriti vapustavalt vaimukat ega sügavasisulist. Väga vahva oli vaadata Liina Olmaru, kui vapustav ta välja näeb, peenike ja ilus, armas soeng oli ka. Ja ta kaagutas kuidagi hästi naljakalt, läks iga asja peale põlema, kas siis heas või halvas mõttes. Kostüümid olid ka vahvad, enamus asju olid sellised, et oleks tahtnud näitlejad sealt seest välja tõsta ja ise nendes asjades olla. Ja kõige rohkem tahtsin ma muidugi Olmaru figuuri. Tundus, et riietebrändiks oli kunstnik valinud Adidase, väga ilusad vabaaja riided olid esindatud, kuni sokkideni välja. Mõtlesin seda vaadates, et hea, et mul selliseid naabreid pole. Ja et minu kohta pole kuhugi midagi kirjutatud. Mingi aja tõmblesid lava peal tantsijad, tegid täitsa räppi kohe. Ja muusikalises kujunduses kasutati Carla Bruni laule, nende pärast oligi huvitav seda lavastust vaadata, et kuuleks ära, mis muusikat siis prantsuse esimene leedi teeb. Ei olnud midagi erilist, vähemalt need viisikatked, mida lavastuses kasutati, olid küll sellised, et mina tema plaati ostma ei tormaks.
Etendus kestis mõõdukalt, nii et ma pidasin isegi päris lõpuni vastu. Kui vaheaeg algas, siis lõhkus keegi saalist väljujatest ühe lavapiirdeks horisontaalselt maha asetatud valgustusseadme ära, nagu selline suur ja publiku poole varjatud kaare all päevavalguslamp oli. Keegi, kes tagapool tuli, ütles, et äkki peaks sellest „neile“ ütlema, muidu hakkavad edasi mängima ja siis on see asi katki. Aga selle kolina peale saabus juba keegi tehniline lavatööline kohale ja hakkas vaatama, mis juhtus.