Macbeth

William Shakespeare „Macbeth“, lavastaja Daivd Doiashvili, Tbilisi Vaso Abashidze Riiklik Muusika- ja Draamaeteater

Kunstiliselt väga õnnestunud lavastus, kuigi muutus natuke tüütuks, sest mängu ja kujundeid kuhjus kokku liiga palju. Shakespeare'i õnnestub harva niimoodi vaadata, et igav ei hakka, selleks peab olema ikka väga kõrgetasemeline töö, mida grusiinide oma kahjuks minu jaoks polnud. Ikka kippus igavaks minema, vaatamata kogu sellele mängule ja pillerkaarile, mida lavalt pakuti. Eelmine „Macbeth“ Rakveres oli klassikalises jaapani stiilis, nüüd oli stiiliga päris raskusi. Nagu olin enne etendust lavastuse kohta kuulnud, pidi see olema natuke vanemaks saanud, kuid endiselt noorte Romeo ja Julia lugu Macbethidena. Perekond Macbeth mängis tõesti suurepäraselt, nii mees kui leedi, eriti leedi, kes oli hästi kaunis ja pikk naisterahvas. Oma esimeses stseenis, kus leedi Macbeth lavale ilmub, on ta kaetud linaga ja hargitab jalgu, kannab ette oma teksti ja on sama nagu vahekorras. Tekst on ka selline, et ma tunnen sind enda sees. Selle juures võlus veel peeglitega loodud efekt leedi Macbethist kui idamaisest jumalusest, kellel on mitu paari käsi ja jalgu.
Väga hea esitus oli nõidade kolmikult, keda traditsiooniliselt ei esitanud mitte 3 naist, vaid 2 naist ja 1 mees. Kusjuures üks nõidu kujutavatest naistest mängis ka Banco naist ja nuku abil kujutas nende ühist last. Kui üks naisnõid jäi silma oma hea mänguoskusega, siis teine nõida kehastav naine püüdis pilku oma füüsilise võimekusega. Näiteks oli ta võimeline tõstma istudes sirge jala pea kohale, jalalaba sisse painutatud. Selle liigutuse juurde käis veel väike tirilimps liigutus mööda jalatalda, mis oli väga hästi muusikasse komponeeritud. Nõidade kõrgel „riiulil“ istumist, ohkamist, jala üle põlve asetamist ja kätega mängimist korrati nii lavastuse alguses kui ka lõpus ja vahepeal ka mitu korda, selline läbiv motiiv oli. Nõidade sodisegu teksti ajal tuli meelde „Williamile“ lavastuses kõlanud naljakas laul: „Sega-sega sodisegu, pada tulel podisegu...“ ja sellele järgnenud lavatagune podisemine „pott-pott-pott-pott“.
Samuti see muusika, mis nõidade stseeniga kaasnes, jäi veel kauaks kummitama. Verise Macbethi loo taustaks oli valitud haruldaselt vaikne ja rahustav muusika, mis kogu selle laval toimuva kaose juures omapäraselt hästi sobis. Kohe alguses nõidade sissejuhatavas stseenis alustati ka Macbethiga igavesti seotud käte puhastamise teemaga, nõidade esinemise ajal oli päris palju liigutusi, mis käte pesemisele või puhastamisele viitasid. Samamoodi ka perekond Macbethide endi liigutuses, kogu aeg taheti endalt mingit mustust maha saada. Omamoodi sümboliks kogu loo juures olid ka varjud. Valge lina taha kogunenud nõiatrio saadab ühes stseenis Macbethi, matkides lina taga olevate varjudena ülitäpselt kõiki tema liigutusi. Nii on Macbeth nagu varjuderiigi kuningas, tahab küll saada kogu võimu elavate üle, kuid teda saadavad pidevalt mustad jõud ja kuulsuse saavutab Macbeth ainult kurjuse kuningana.
Lavapind oli üpris tühi, seda täitsid vaid madalad võimlemispingid, millest moodustati erinevaid kujuneid. Pinke asetati ka kiikedena üksteise peale, näitlejad turnisid nende peal nii seistes kui ka igat muud moodi. Näiteks võis keegi pinki poolpüstises asendis hoida ja teine näitleja käis mööda pinki või libistas ennast sealt alla. Visuaalselt oli kõige mõjuvam pidulik õhtusöök Macbethide juures, mida kujutati niimoodi, et kõrgemale pinnale oli riputatud valge lina, nagu kinosaalis, ja sele lina ümber kogunes sööjate seltskond. Ülemises otsas istusid Macbethid, äärte peal ja all külalised, need, kes olid linast laua suhtes külgedel, olid dekoratsioonitelgede peal külili asendis, ja need, kes istusid Macbethide vastas, olid selili, kuigi laua ääres mõjusid nad kõik selle ümber istuvana, selline hästi huvitav kujundus oli. Laval oli veel nööridel rippuv kiik, mille istmeosaks oli hobusesadul. Seda kiike kasutas põhiliselt üks kuningapoeg, kes tegi sadulal istudes mingit võidutriumfi häälitsust.
Kõige rohkem füüsilist tööd jätkus perekond Macbethile. Nad olid peaaegu kogu aeg liikumises, tegid ka tantsu vahepeal. Kui selgub, et keegi on jälle tapetud ja perekond Macbeth peab omavahel mängima, et nad sellest alles nüüd kuulevad, kuigi nad ise on tapjad, siis on nad seltskonnas, kuulavad teksti ja teevad vahepeal oma soolotantsu. Jooksevad teineteise juurde, teevad mõned liigutused, siis tarduvad, lähevad oma endistele kohtadele tagasi ja näitemängu tekst läheb edasi. Tapmistest oli kõige põhjalikumalt eksponeeritud Duncani tapmist, kui vana kuningas ära tapeti, aga ta nagu osaliselt elab veel. Selline surmajärgne hingitsemine, et hing pole päriselt veel kehast lahkunud. Macbeth tapab kuninga ära, aga on temaga niimoodi mässanud, et kui Macbeth tahab Duncani juurest eemalduda, on Duncani oma elu eest võitlev käsi kõvasti Macbethi käe külge tardunud. Macbeth käib koos laibaga ringi, veab teda järel, teeb temaga igasuguseid trikke. Kui leedi kohale jõuab, siis hakkab tema surnukehaga mängima, silub surnud kuninga käega oma nägu ja korrastab tema käelabaga oma juukseid. Selline mäng kutsus saalis esile naerupuhanguid.
Võimas oli ka lavastuse lõpustseen, kus kasutatakse taas valge lina moodi alust. Seekord kinnitatakse suur alusplaat laest allarippuvate sangade külge ja tõstetakse see plaat poolenisti püsti, nii et selle peal lebavad Macbeth ja tema naine jäävad sinna rippuma. Kuigi samas nad ikkagi lamavad. Samamoodi kasutati ka Macbethide patust puhtakspesemise stseenis laest allarippuvaid sangasid, mille külge tegelased ennast kinnitasid ja nad õhku tõsteti. Siis olid Macbeth ja leedi nagu vees, ujusid seal ja tegid vees kukerpalle, samal ajal ennast verest puhtaks pestes. Mingi teema oli veel hiljutise Gruusia sõjaga, aga sellele ma päris hästi pihta ei saanud. Tekstis oli nagu mingit leina oma maa pärast, et nii palju surma ja leina ja valu ja mida kõike veel. Selle ühe lõpustseenidest esitas Macbeth suurepäraselt, nii et vist ilmselt tänu sellele väga südamesse läinud stseenile tänas publik kaugelt tulnud näitlejaid aplausi ajal püsti seistes.