Mängud tagahoovis

Edna Mazja „Mängud tagahoovis ehk because“, lavastaja Viktor Rõžakov, Eesti Draamateater

Päris tõsine draama, tasus vaatamist. Lava on jagatud kaheks osaks – tagumine lava ja eeslava. Eeslaval on 4 tooli, tagalava kujutab endast tagahoovi, mida vaatajatest eraldab metallvõrgust aed. Mööda seda aeda hakkavad tegelased ronima ja selle peal taidlema, aga tervet etendust tuli vaadata läbi võrkaia. Kuigi see ei seganud üldse, pigem lõi lisadimensiooni loo mõistmisel. Lavastaja Viktor Rõžakov Moskvast oli ühtlasi ka lavastuse kunstnik. Tagahoov kujutab endast suurt tühja ala, mille äärtes on kaldpinnad ja ühel pool trepp. Kõige üleval troonib DJ Aleksandr Žedeljov, kes enne etenduse algust kõrvulukustavat ja etenduse enda ajal juba talutavama volüümiga tümpsu laseb. Laval on tagumise pinna külge kinnitatav suur kiik ja ühes lavaseinas on korvpallikorv.
Lavastus algab kuidagi ootamatult, minu jaosk ei-tea-kust ilmuvad järsku välja näitlejad, korralikesse triiksärkidesse ja lipsudesse riietatud noormehed, kelle üle hakatakse kohut pidama. Siis tuleb nagu retropsektiivina lugu ise, vahele lõike kohtusaalist, kus nüüdseks süüdistatavateks saanud noormehed mängivad erinevates stseenides kas oma tegelase kaitsjat või kohtukolleegiumi. Ohvrit tüdrukut kehastav Alina Karmazina kehastab nii poistejõugu kätte jäänud lihtsameelset tüdrukut kui ka vägesid juhtivat prokuröri, kelle kohta „kolleegid“ ütlevad, et tal on ilus tagumik – väike ja ümar.
Vaatasin seda lavastust eelkõige selle huvi pärast, et mis osade eest siis tänases eesti teatris näitlejaahindadele nominatsioone esitatakse. Kui siia juurde liita veel Ülle Lichtfeldti preemia saanud esitus, siis tundub pilt küllalt kesine. Mitte, et Karmazina või Lichtfeld oma kiidetud osatäitmistes halvad oleksid olnud, aga minu meelest on ka paremaid.
Lugu algab kohtusaalis, päris alguses polegi aru saada, kes need tegelased on. Kuigi olin lavastusest palju lugenud, oli päris algus ikka arusaamatu, miks nad ei ole need kraaded, kes nad olema peaksid, vaid istuvad ilusates riietes toolide peal. Tunnistusi tuleb andma Karmazina ja siis tema meenutuste järgi lähevadki lahti mängud tagahoovis. Karmazinale meeldib kiikuda ja ta läks ühte tagahoovi kiikuma. Varsti tuleb sinna igapäevane poistekamp, kelle koduhooviks see õueala on. Algab selline mäng, et üks tegelastest, keda mängis Lauri Lagle, tahab kogu aeg, et Karmazina sealt ära läheks ja kui tüdrukut kuuldeulatuses pole, sõimab teisi poisse, et teid huvitab ju ainult tema auk, miks te teete temaga niimoodi. Loo arenedes rullub lahti koguni tšehhovlik motiiv – Lagle on vist armunud Karmazinasse, Karmazina aga omakorda Märt Avandi tegelasse. Sellepärast see naiivne tüdruk lasebki endaga kõiki neid mänge mängida. Tahab olla tasemel, kuigi ta on alles 13, veenda endast natuke vanemaid poisse, et ta pole neist sugugi kehvem, et ka tema suitsetab, joob õlut ja teab seksuaalelust nii mõndagi. Et ta ei pea olema kodus kell 9 õhtul, et ta oskab tantsida, et ta võib terveks ööks kodust ära jääda ja tema põhitrump, et ta jagab päris hästi mootorratastest.
Mängud iseenesest on päris naljakad, kuigi Karmazinast hakkas täitsa kahju ka. Peab ikka eriliselt loll olema, et sinna kogu aeg tagasi ronida. Talle anti mitu korda võimalust teda ootava brutaalse vägivalla eest pääseda, aga Karmazina käib kodus ära, toob maki ja panni (panni küll laval ei näidatud, nii et tekkis küsimus, miks ta ennast vägistamise ajal selle panniga ei kaitsenud). Aga noh teisest küljest jällegi arusaadav – varaküpsus, tähelepanuvajadus, on armunud ühte poissi sellest kambast, nii et võib ära kannatada kõik need mängud, peaasi, et poisi läheduses ja temaga koos olla saaks. Kõigepealt pannakse tüdruk suitsetama, siis väidab ta, et talle pole mingi probleem juua ära järjest 3 purki õlut. 2 purki ta jutti joobki, aga peale seda on ta üleni õllega koos, nii et saab koguni oma kleiti õllest kuivemaks väänata. Peale seda kallatakse talle pudel vett pähe - „jahutamine“, ja mängitakse pimesikku, mille ajal pimesikuks olevat tüdrukut häbematult käperdatakse.
Mängude lõpuosaks on vägistamine, mida laval otseselt ei näidata, vaid stseen on lahendatud taas kiige abil. Karmazina peab ennast jälle tõestama, peale seda, kui Kristo Viidingu ja Mihkel Kabeli mängitud tegelased on talt otse küsinud, kas ta neile keppi annab. Nüüd peab Karmazina ennast tõestama sellega, et julgeb eluohtlikul kiigel püsti seistes kiikuda. Karmazina ronib kiigele ja hakkab seal hoogsalt kiikuma, pärast ronivad kiigele ka poisid. See siis nagu ongi see vägistamine. Paralleelselt toimuva kohtuprotsessi ajal tuleb välja igasugust kino. Kõigepealt süüdistati poisse mingi leebe paragrahvi alusel, millest neil oli lootust asja lõpetamise ettekäändel väga lihtsalt pääseda. Kuni selle hetkeni, kui taas Karmazina mängitud prokurör muudab süüdistust ja esitab süüdistuse alaealise grupilises vägistamises – kuni 20 aastat vangistust. Siis läheb teine mäng, mäng kohtusaalis juba tõsiseks. Kaitse otsib välja uskumatuna tunduva fakti – Karmazina tegelast vägistati ka eelmisel suvel, kui ta oli paar päeva teises linnas oma sugulastel külas. Toimus midagi sarnast, nagu täna näha sai, tüdruk istus mahajäetud õuealal kino taga ja tuli poistekamp, kellega ta vedas kihla, et julgeb nende ees omal särgi seljast võtta. Poisid õigustavad ennast sellega, et nad ei kasutanud vägivalda, tüdruk otseselt vastu polnud, aga sellega ka ei nõustu, et nad kasutasid ära tüdruku abitut seisundit. Esimene poiss hakkas vägistama niimoodi, et nad kukkusid koos kiige pealt maha, tüdruk jäi alla, poiss peale ja selle asemel, et džentelmenina püsti karata ja tüdruk püsti aidata, hakkas poiss teda hoopis vägistama.
Tähtsaks argumendiks on poistele veel see, et ta ise tahtis ju. Kuigi see on kõigile peale Avandi tegelase esimene seksuaalkogemus, ja seda kohtusaalis nii oma sõrpade ees, kellele on alati üritatud jätta muljet, et me oleme tegijad, oleme näinud sadat auku jne, kui ka teiste inimeste ees tunnistada on juba omaette piinlik. Poiste meelest on see vabandus, et kui jutt läks kepile, siis teatas tüdruk, kellel oli kogu aeg Lagle tegelasega kana kitkuda, et ta kepib kõigiga, peale tema (Lagle). Nii et kui ta ise ütleb, et kepib kõigiga, siis milles probleem. Vahepeal oli veel naljakas katkestussteen, kui pimesikumäng lõppeb ja Karmazina saab oma unistustepoisile Avandile hästi lähedale, nii et saab teda isegi suudelda. See viib vist Avandil tunded väga lakke, nii et saalis pannakse tuled põlema ja ta marsib lavalt alla saali ja saali kaudu minema. Mõned minutid on laval segadus, jääb selline mulje, et see on plaaniväline segadus, mis me nüüd teeme, üks tegelane läks ära. Nagu see poleks plaanis olnud, et Avandi oleks praegu pidanud laval olema ja oma teksti edastama. Kuni siis Avandi tuleb taas saali kaudu lavale tagasi ja ütleb „Vabandust“. Mäng jätkub. Seda võtet, et saalis löödi tuled põlema, vilgutati tulesid, valgusvihk suunati ühte punkti, kasutati väga palju ja see andis lavastusele väga palju värvi juurde.
Omapärased olid poistele määratud karistused. Viiding ja Kabel said kumbki 3 aastat vangistust, aga Lagle tegelane 5 aastat. Armastuse eest 5 aastat? Ainult teiste poiste ütluste põhjal, et tegelikult oli õige vägistaja Lagle tegelane, sest enne seda ütles tüdruk selge sõnaga, et ta kepib kõigiga peale selle poisi. Selle eest, et Lagle suhtus tüdrukusse vägivaldselt ka enne vägistamist, et ta kogu aeg Karmazinat sõimas ja temast lahti tahtis saada, sellega tegelikult tüdrukut ju aidata püüdes, üritades muuta olukord selliseks, et tüdruk ennast nii halvasti tunneks, et poiste juurest ära läheks ega sinna enam kunagi tagasi ei tuleks. Tahtes saavutada seda, et kõige julmem mäng jääks mängimata. Kahju on sellest, et väga omapärase häälega Lauri Laglet nii harva näitlejana laval näha saab. Seda häält kuulaks väga pikalt. Kavalehel oli veel hästi armas, et kõigist tegelastest oli galerii nende isiklikest piltidest, noorukiea pildid, kus oli naljakas vaadata, millised nad teismelisena välja nägid.