Püha müristus

Noel Coward „Püha müristus“, lavastaja Roman Baskin, Vana Baskini Teater

Nagu ma selle lavastuse reklaame nägema hakkasin ja sellest lugema hakkasin, siis tundus, et tegemist on ühe Cowardi näidendiga, mida ma Endla esituses näinud olen. Nüüd teatrisaalis istudes olin täitsa veendunud, et ongi see näidend, nii et kogu esimese vaatuse pingutasin mälu, mis nime all seda näidendit 90ndatel Endlas mängiti... mingi vaim oli. Endla lavastusest jäi eriti eredalt meelde spiritisti-tädi Lii Tedre kehastuses, pidevalt korratav sõna „transs“ ajas naerma, et madame Arcati langes transsi. Ühte naistest mängis Katrin Nielsen ja teist siis ilmselt Laine Mägi, paaris nagu nad tol ajal alati olid. Igal juhul Nielsen oli sellest kummituslikust etendusest selgelt meeles, aga teised mitte eriti.
„Püha müristuse“ näol oli tegemist Vana Baskini Teatri ühe parima lavastusega, mis ma seal üldse näinud olen. Nende taseme kohta ikka väga hea saavutus, vähemalt mõistliku teksti ja sisuga tükk ja hea näitlejateansambel oli ka suudetud kokku ajada. Salongiõhtu vestlusi kujutavad stseenid olid natuke igavad ja mõnes kohas tundus, et hakkab venima, aga igav kindlasti polnud, nii et täitsa nauditav teatriõhtu oli. Eriti meeldis igal pool ringi silkav Ülle Lichtfeldt, teda jätkus tõesti kõikjale ja vahva oli seda mängu jälgida, kuidas ta teiste jaoks nähtamatuna trikke tegi. Arusaamatuks jäi ainult see tema nägematuks olemise printsiip – kui ta vaasi kätte võttis, siis nähti seda, et vaas tõuseb ise õhku, aga kui ta kandis oma vanast kodust omandatud riideid ja ratsapiitsa, siis nende riiete ja piitsa peale ei vaadatud, et riided käivad ringi ja vibutavad piitsa.
Hästi armas oli see mõte, et teispoolsuses nii tore elu on. Et oled sama välimusega nagu surres, võid vahel materialiseeruda, nii et keegi sind näeb, saad temaga suhelda, nagu edasi elada. Tulla oma koju, käia kinos, olla nähtamatu, päris vahva perspektiiv, kui see tõesti nii on, siis ma vist surma ei karda.