Ära muretse, kallis

Tiit Palu „Ära muretse, kallis“, lavastaja Tiit Palu, Endla

Päris naljakas komöödia kaasaegsest Eesti elust. Kujutas ühte noort paari, kes on just kodu loonud, kuid jalgu korralikult alla ei saagi. Kaelas on laenud ja kõik on ostetud järelmaksuga, endi omad on neil ainult riided seljas ja siis jõuab kõige ebasobivamal ajal veel majanduskriis ka nendeni. Mees Priit Loogi kehastuses on juba ammu töötu, kuid mängib naise Liis Laigna ees, et ta käib tööl. Päris kahju hakkas sellest mehest, et ta iga hommik sellist komejanti tegema peab: tõuseb hommikul üles, läheb koos naisega välja, naine läheb jalgsi tööle, mees istub autosse, sõidab paar meetrit ja siis tuleb koju tagasi. Sellel päeval, mida näidendis kujutatakse, peavad külla tulema naise vanemad ja hakkab toimuma igasugust pulli. Kõigele lisaks domineerivad veel naaber Indrek Taalmaa kehastuses ning inkassomees Ahti Puudersell. Mõlemad väga head rollid.
Naaber on tegelikult psühhiaater, aga sattunud pokkerisõltuvusse. Meestel käib „mäng“, kes on rohkem tegija. Peategelane valetab naabrile, et ta on pangategelane, naaber omakorda ärpleb, et võidab pokkerit mängides ulmelisi summasid, nii et päris tööl ei peagi käima. Inkassomehe võtab naaber väga osavalt oma hoole alla, see, mis inkassomehega toimus ja kuidas ta ennast noorte kodus üleval pidas, oli hästi naljakas. Teine vaatus vajus natuke ära, seal olid juba tüdruku maakatest vanemad ka kohal ja nemad eriti naljakad polnud, sellised labased naljad oli. Oleks võinud selle osa ära jätta ja lühemalt teha, muidu esimesest vaatusest jäi väga hea mulje, aga imal teine vaatus võttis jälle palju plusspunkte maha. Lõpus tuli suur kaartide avamine, aga see oli kuidagi nii kiire ja mööda, et õieti ei saanudki aru, mis seal toimub, kes kellele ära teeb. Igal juhul lõppes nii, et noored jätsid inkassomehe meeldetuletusel oma korteri võtmed lauale ja sõitsid koos ema-isaga nende traktoril 200 kilomeetri kaugusele maale elama. Naaber ja inkassomees võeti vist ka kaasa, et nad alustavad uut elu ja maal jätkub tööd-leiba kõigile.
Väga hea oli Silver Vahtre kunstnikutöö, nii kostüümid kui ka lavakujundus. Alguses natuke häiris lava keskele ja tagumiseks seinaks tõstetud joonistatud osa, aga tegelikult oli see joonistatud osa päris modernistlik, selline omapärane korterilahendus, et hakkasin seda lõpuks juba reaalse korteriosana võtma. Ühel pool lava oli meeldiv heledates toonides diivan koos lauaga ja teisel pool oli söögilaud. Selline minimalistlik kujundus. Liis Laignal oli teises vaatuses kaunis kleit ja selle all üllatuslikult maitsekalt mõjuvad roosad sukad ning mustad kingad. Kui oleks sellist kostüümikirjeldust ainult kuulnud, mitte näinud, ei oskakski ette kujutada, et selline kombinatsioon nii ilus võib välja näha. Ja vanemad olid ehtmaakalikult riidesse pandud – emal roosa kostüüm ning isal läikivkollased traktoristipüksid ja ruuduline särk. Igal juhul oli sellist pildikest otse kõrvalkorterist parem vaadata kui neid ridamisi tulevaid samuti publikut naerutada püüdvaid komöödiaid välismaalt, mis oma eesmärki väga harva täidavad.