Türgi oad

ats Traat „Türgi oad“, lavastaja Erki Aule, Oma Lava

Päris lahe retrodraama oli. Kuigi esimene vaatus oli paljulubav, nii et jäin isegi teiseks vaatuseks, aga seal enam midagi väga head ei toimunud, nii et oleks poolest tükist piisanud. Mängiti ühel laval, mis kujutas erinevaid kohti – Ollimari psühhiaatrist sõbra juures, tänaval, Diana pool, Ollimari kodu. Seljas kanti ajastutruid kostüüme, Külli Reinumägil olid kogu aeg õhukesest riidest punased kindad käes, kaela ümber pioneeriräti moodi side ning vahepeal lippas tema tegelane Diana koguni trikoos ringi. Teised tegelased olid tagasihoidlikumad, Ollimari naist mänginud Liia Kanemägil oli huvitav lai pontšostiilis villane ja eest trukkidega mantel.
Kõige vaadatavam oli Ollimari esitanud Indrek Ojari esitus, kui tabavalt ta mängis maakast traktoristi, kes on kord linna eksinud, siis oma kodus kunstiinimese piinu kannatama peab. Ojaril olid kogu aeg suurepärased näoväljendused ja miimid, eriti see ühest silmast pimeda mehe näo väljamängimine, kuidas ta ühte silma natuke kissitas või päris kinni pani. Vahvad olid ka Diana ja Ollimari vahel toimunud kunstivestlused, näiteks pärast "Popi ja Huhu" vaatamist nimetas Ollimar Huhud Uhhuhuuuks ja rääkis näidendist hästi tabavalt ning lihtsalt, et koera elu, ahvi elu, eks ta selline erinev ongi. Diana oli selle peale sillas, et kui tabavalt öeldud, ta on juba mandunud nendes kunstiringkondades, väsinud nendest lõputult tarkadest aruteludest, mille jooksul tuleb nii palju pingutada. Kogu tekst oli üldse selline koomiline, aga sellest jätkus ainult esimeseks vaatuseks, teine vaatus hakkas juba tüütama. Võib olla sellepärast, et siis toimus tegevus juba maakohas, kus Ollimar elas ja Diana sinna ei sobinud, selline linnavurletamine läks mulle muidugi rohkem peale. Mis sellel kõigel türgi ubadega pistmist oli, jäi mulle arusaamatuks. Ehk niipalju, et Ollimar on radikaalne taimetoitlane, kes ei söö isegi keedetud toitu. Diana paneb ta sööma ja selle tulemusel jääb Ollimari naine rasedaks, kuid kohe peale seda, kui Ollimar on teada saanud, et ta saab isaks, astub ta vahekorda Dianaga. Vot selline mees.
Kuigi linnavurle maal olemise osa oli ka päris hea. Diana tuli maale ja hakkas mõistmatule maarahvale looduse poeetikast rääkima, kuidas mets kohiseb ja kui kaunid vaated neil seal on. Ühel õhtul viis ta oma võõrustajad välja kuud vaatama, midagi sellist, mille peale maakad ise pole kunagi tulnud või pole neil selleks aega olnud. Istuda vaikuses trepimademel ja vaadata kuud ja mõelda sellele, et põhi on sellepärast põhi, et ta on kõige põhjas, kõige all, alguses. Diana tõi linnast kingituseks kaasa serveerimislaua, mille uhkelt keset tuba paigutas, pererahvas aga veeretab seda lauda kogu aeg seina äärde, nagu Diana tuleb, lükkab ta laua jälle keset tuba. Kõige tipp oli see, kui Diana korraldas vaiksel pühapäeva hommikul aeroobikatunni, pani maki üürgama ja tegi trikoos vahvaid võimlemisharjutusi. Ollimar vaatab seda kõike mökult pealt, kuni siis temas kärgatab ja ta Diana välja ajab. Kuigi läheb ise naise utsitusel talle järele ja on siis Diana soovi kohaselt talle mehe eest.