Ühtne Eesti Suurkogu

Šou algas juba väljast. Suurhalli ees mürtsus kaitseväe orkester, igal pool olid väljas Eesti ja Suurkogu lipud, metsikult rahvast tormas Suurhalli poole. Päris naljakas oli. Maja ees oli palju telekaameraid, pildistajaid, üritasime neist kõigist mööda manööverdada, et jumala eest kuhugi kaadrisse ei jääks, või veel hullem mõne reporteri haardesse ei satuks. Õnnestus kogu sellest rüsinast päris hästi mööda manööverdada. Iga sammu peal tulid vastu klaköörid, sellest aktsioonist olin ma kuskilt lugenud, kui klakööre hakati otsima, siis oli ära märgitud, et täiesti vabad peavad olema 06. ja 07. mai. Nad jagasid „Ühtse Eesti“ kavasid, mille külge olid kinnitatud väiksed parteilogoga märgikesed. Igal sammul sooviti „Head suurkogu!“ Kohal oli päris palju prominente, eriliselt jäi silma maag Hannes oma jüngritega, ühel neist oli käes suur kast, ilmselt kavatseti suurt rahvakogunemist oma sekti promomiseks ära kasutada või selle varjus koguni uus erakond moodustada. Etenduse enda alguseni läks küllalt kaua aega, aga seda osati väga hästi sisustada. Kokkuvõttes võikski öelda, et kogu see programm, mis toimus videoekraanilt oli päris vahva, aga saalis endas toimunu oli päris mannetu. Nii et jäi arusaamatuks, milleks kogu seda rahvast Suurhalli kokku ajada, oleks võinud aktsiooni parem televisiooni kaudu korraldada ja neid videokaadreid ning filmikesi näidata.
Näidati kogunevaid inimesi, kellest oli raske aru saada, kes on „päris“ inimene ja kes klaköör. Mõne inimese jutt tundus nii absurdne, et selle kohta võis küll kohe öelda, et see on etenduse osa. Mõni aga oli jälle selline, et oli aru saada, et see peaks küll tavaline inimene olema, kellele pole tekst varem ette kirjutatud, vaid kes tuligi Suurhalli Suurkogule. Nii võis täitsa kindlalt öelda, et neiu, kes rääkis oma aktiivsest tööst ühes suures Eesti erakonnas, broileri välimusega blondiin, oli klaköör. Hiljem jäi ta etenduse enda ajal mitu korda kaardisse, kui ma juba süsteemile pihta olin saanud, ja nägin, et tal oli randme ümber klakööridele omane paelake. Samuti keegi Maria, kes rääkis sellest, kuidas ta viimati valimas käis, aga ei mäleta, kelle poolt hääletas: „IRLi poolt... või oli see Reformierakond...“ Galina paistis selline vanadaam, kes siiski klaköör ei olnud. Rein Raud istus esimeses reas ja jooksis järsku saalist välja, varsti oligi ta intervjueerija Eva Klemetsi haardes ja väljendas oma arvamust. Ma tundsin ennast kogu aeg täitsa segaduses olevat, et mis siis on päriselt ja mis on mängult, selline täiesti arusaamatu situatsioon oli. Tavaliselt, kui lähed teatrisse midagi vaatama, siis tead ikka tüki sisu ette, oled seda kas lugenud või varem näinud või oled selle kohta lugenud. Aga nüüd oli tegemist sellise maailmas esmakordselt toimuva aktsiooniga, poliitilise teatriga, kus tõesti ei saanud aru, kas need inimesed on suvalised inimesed tänavalt või nad on etendusse kaasatud.
Etenduse kulgedes hakkas asi enam-vähem selgeks saama. Nad teevad paroodiat Eestis toimivate poliitmudelite kohta. Räägiti, et etendus ise algab alles 19.30, selle aja jooksul näidati maja ümber või fuajees toimuvat ning varem valmistehtud videoid. Siis algas Suurkogu koolitus, mida viis läbi Jaak Prints, see oli ka veel päris talutav, aga kõige igavam osa oli Suurkogu ise. See oli nii võimatult pikk ja tuli nii kaua lolli juttu kuulata! Eksole, juba infotundi Riigikogus pole võimalik niisama vaadata, et sellel ajal midagi muud kõrvale ei teeks, parem üldse vaatamata jätta. Samamoodi on igav kõik, mis puudutab otseselt „tõsist“ poliitikategemist, poliitikat kui tööd. Suurkogu parimad tütred ja pojad tulid lavale ja hakkasid kõnesid pidama. Jeerum, kui tüütu see oli! Igaühele oli ette nähtud 20 minutit, esinejaid umbes 10, nii et tuli kannatada. Oleks tahtnud ära minna, aga see oleks kuidagi imelikult mõjunud, kui poolvalgustatud saalist ja küllalt keskel asuvatelt kohtadelt oleks üks seltskond lahkuma hakanud. Pealegi oli ikka teatud huvi, et mis siis lõpuks saab. Kas teevad ära?
Kõige naljakam oli Liina Vahtriku parafraseering: „Parafraseerides ühte tuntud kirjanikku: „Alguses oli ema““. Kogu selle jandi peale tuli meelde meie endi kunagine kooliaegne parafraseering, kui me ühte tüdrukut mõnitasime: „P ema ministriks! P ema presidendiks! P ema kuningannaks!“ See mõte käis nii Vahtriku parafraseeringu peale kui ka kogu etenduse kohta – Tiit Ojasoost oli tehtud tõeline jumal ja tema sissemarsi ajal tulid mul kerged külmajudinad peale, see meenutas täielikult fašistlikku paraadi, kui rahvas hullub ja Hitler oma ausaatkonnaga sisse marsib. Veel parem paralleel oleks tõmmata usuhulludega, kui nad oma manifeste karjuvad ja sellesse siiralt usuvad, mida räägivad, seejuures mingi kehavälise staadiumi saavutades ja pooleldi loomastudes. Klaköörid olid ekstaasis. Päris häiriv oli see, et meie taga istusid klaköörid, kes võimatult kõvasti karjusid, peaaegu meile kõrva. Nad olid umbes sellised, et iga loosungi peale pidid hüüdma „Jaa, jee, õige!“, huilgama ning plaksutama. Mul oli tahtmine paljude loosungite peale „buu!“ karjuda ja jalgu trampida. Näiteks loll jutt natsionaliseerimisest või sellest, et mingite idiootide laenud kustutatakse. Ha-ha!
Peale kõnesid oli selge, et see pole tõsine poliitika tegemine. Et neil polegi kunagi plaanis olnud oma erakonda luua, mingit asjalikku kava neil ei olnud, vaid eesmärgiks oli Eestis toimuvat kõverpeeglist näidata. Eriti hästi mõjus Andres Mähari esitatud stseen Eesti lipuga katusel – jälle video. No milleks rahvast Suurhalli kokku kutsuda, kui kõik parimad palad tulid video pealt, mida oleks võinud palju edukamalt ja palju suuremale auditooriumile televisiooni kaudu edastada. Andres Mähar tuli etendusele kohale minuga ühel ajal, nii et ma vaatasin, et kas nii tullakse siis tööle. Minu teada peavad näitlejad kohal olema vähemalt tund enne etenduse algust, nii et juba sellest näitlejate suvalisest saabumisest võis järeldada, et asi hakkab venima ja algab kindlaksmääratud kellaajast palju hiljem.
Lõpus toimusid erakonna juhi valimised. Siis hakkas pilt jälle natuke häguseks muutuma. Tundus, et asi on ikka tõsine. Kui lavale läks Indrek Tarand ja ütles, et hakkaks hea meelega ise uue erakonna esimeheks, aga tema on praegu Brüsselis, ei saa. Ja soovitas soojalt või rangelt valida tema pakutud kandidaati Allar Jõksi, kes oli juhuslikult saalis ja lavale jõudes taskust valmiskirjutatud kõne ette kandis. Valimised ise olid demokraatliku poliitteatri vormis. Korraks tekitati elevust, kui hakati loosima Suurkogu esindust. Siis toodi lavale kast piletikontsudega ja teatati, et teil kõigil on võimalik esindusse pääseda. Fortuuna Inga Salurand loosis välja kontsud, kuid nende algus oli juba kahtlane: „Sektor 007 rida 4 koht 25.“ Ilmselt siis luges rea ja koha õigesti, aga pani igaks juhuks ette sektori, et päriselt sellel kohal istuv inimene lavale ei tuleks. Sest sektoreid ju tegelikult polnudki. Enne loosimise algust mõtlesin, et kui loositakse välja minu koht, kas ma siis lähen lavale? Julgustati, et siis võite julgelt lavale tulla, te olete demokraatlikult esindusse valitud. Aga tegelikult valiti niimoodi demokraatlikult hoopis NO teatri näitlejad, needsamad, kes enne kõnedega üles astusid.
Esimehe demokraatlik hääletamine oli samamoodi. Eva Klemets näitas oma telefoni peal ette, kuidas valima peab. Seda kuvati suurele ekraanile ja toonitati, et oma hääl tuleb saata numbrile 1131 ning kandidaadiks panna A (Ojasoo). Hääletamise ajal kui ka kongressi enda vahepaladeks pakuti Rocki tantsutüdrukute etlemist, Lenna Kuurma laulu ja eriti huvitav etteaste oli mingite kummide küljes rippuvate naiste poolt. Laest alla lastud pikad kummid, millega nad üle halli ühest otsast teise hüppasid või kuskil õhus ennast keerutasid, see oli küll väga vahva. Hääletamistulemust kuvati samuti suurele ekraanile, vahepaladeks näidati, kuidas inimesed saalis telefoniga sõnumeid saatsid, mis tekitas jälle küsimuse, kas nad saadavad päriselt sõnumeid või on nad klaköörid. Isegi selliseid isikud, nagu Indrek Saar, Jaak Aaviksoo, Hans H.Luik jäid telefonidega kaadrisse. Kuigi hääletustulemuste järgi sai rohkem hääli kandidaat B ehk Allar Jõks, muutis seisu kardinaalselt mandaatide ülelugemine, kui igast maakonnast saabus tohutul hulgal hääli Ojasoo kasuks. Ja Ojasoo kuulutatigi esimeheks.
Esimehe väljakuulutamine oli illusionistlik, kui esimees tuli taas suures aupaistes lavale, lavaesist eskortisid pikas reas seisvad kaitseväelased, laest lasti alla kulda ja karda, mis moodustas mingeid ilutulestikke, mis kullana plahvatasid. Esimees seisis puldi taha ja ta tõsteti sellega kõrgele õhku.
Vaatasin, et Ojasool on ikka huvitav karvakasv. Juuksed on iseenesest heledad, peaaegu blondid, aga habe on punane. Kas värvitud? Vuntsid olid habeme peal huvitava üles kaardu keeratud kujuga. Ojasoo vaatas oma armastavaid valijaid rahuliku pilguga, vaatas üle kõik sektorid, siis palus ennast sealt kõrgustest alla lasta. Vahepeal või lõpetuseks esitas veel erakonna hümni Tõnis Mägi. Ojasoo teatas, et tore, et me kohale tulime, uut erakond ei moodustata, olete vabad. Ja kogu lugu. Siis aplaus ning kummardamine.