Coppelia

Leo Delibes „Coppelia“, koreograaf Ronald Hynd, Estonia

Väga ilus ja vahva ballett oli. Selline tõeline tüdrukute unistus – ilusad kleidid, romantilised dekoratsioonid, õhkõrnad, imepeenikesed ja kaunid baleriinid laval... Minu jaoks oli ballett vaadatav viimase aja suureks lemmikuks kujunenud Eve Andre pärast, ta lihtsalt on nii armas, et teda vaataks mitu tundi kohe niisama, isegi kui ta mingit täielikku jama esitaks, kus mingit sisu ega korralikku muusikat pole. Aga seekord olid olemas nii tore lugu kui ka meeldiv muusika, nii et kõik kokku kokkuvõttes moodustas ühe kauni terviku. Balletti esitatakse läbi tugevasti koomilise prisma, kõik need nukumängud ja nukuliigutused, mis nukumeistri majas toimuvad, olid täitsa naljakad. Eriti linnapea tütre Swanilda Coppeliana esinemine, kui ta jalalabast sissepööratud sirge jala ootamatu löögiga Coppeliusele näkku lõi.
Ballett koosneb suures osas eraldi numbritest, läbiv lugu on küll olemas, aga seda tükeldavad tantsunumbrid, millel looga eriti mingit seost pole. Eriti hästi hakkas selline tükeldatus silma kolmandas vaatuses – peale Swanilda ja Franzi pulma tuleb kogu vaatuse vältel eraldi numbriteks tükeldatud etteasteid. Iseenesest on selle vaatuse sisuks pulm ja Coppeliusega leppimine, nii et terve see aeg, mis vaatus kestab, umbes pool tundi, kulgebki aeg selle vahel, et tullakse pulmapeole, grupid, solistid ja kordeballett esitavad oma numbrid ja siis lõpuks lepitakse vana nukumeistriga ka ära. Kahju on sellest, et Andrele polnud selles balletis antud hüppenumbreid, või ta ei oskagi hüpata? Oli küll palju keerutamist ja ühel jalal hüppamist, jooksu ja muid jõu-ilunumbreid, aga sellist klassikalist hüpetega keerutamist nagu piltide järgi balletiga seostub, et baleriin on hüpanud kuhugi hästi kõrgele ja teeb õhus spagaati, Andre esituses ei näinud. Seevastu Franzi tantsinud Sergei Upkin näitas küll kogu oma tehnika-arsenali, mis meestantsijal varuks oli. Pulmastseenis olid naistantsijatel väga ilusad õhulised seelikuosast laienevad kleidid, rühmati erinevat värvi, helesinine, roosa, kollane. Õhulist seelikuosa täiendasid sädelevad tähekesed. Naljakas oli vaadata esimese vaatuse linnaplatsi stseenis ühte kordeballeti paari, kes jäi istuma purskkaevu äärele, selle paari naispool tegi vahepeal Swanilda seelikuvehkimise tantsu järele.
Lugu ise tundus selles mõttes arusaamatu, et Swanilda oli kuidagi liiga selgrootu. Näeb, et tema peigmees Franz armub teise tüdrukusse, näeb, kuidas Franz tüdrukuga kurameerib ja isegi ööpimeduse varjus redeliga rõdu kaudu tüdruku juurde Coppeliuse majja ehale ronib. Ja peale seda ikkagi abiellub Franziga. Mis siis, et vahepeal tuleb välja, et Franzi südame võitnud rõdul istuv liikumatu ja tumm kaunitar on mehhaaniline nukk. Ikka võiks olla rohkem uhkust naisel, et sellise mehega, kes iga seeliku järel jookseb ja iga ilusa silmapaari peale pea kaotab, vähemalt kuu aega tegemist ei tee. Natuke Franzi küll narriti sellega, et Swanilda riietub ümber Coppeliaks, aga see polnud minu meelest nagu piisav kättemaks pettuselt tabatud armsamale. Kohe peale seda, kui Swanilda on avastanud Franzi teise tüdruku majast mingist suvalisest voodist, Franz on abitus seisus, sest Coppelius on talle midagi sisse jootnud, hakkab Swanilda oma peigmeest elu hinnaga kaitsma ja elule äratama. Kuigi alles mõni minut tagasi oli Swanilda Franzi vastu püha viha täis, et igavene seelikukütt selline.