Preili-talutüdruk

A.Puškin – J.Fridman, I.Ponomarenko „Preili-talutüdruk“, lavastaja Aleksandr Petrov, Draamateater na Liteinom

Päris huvitav lahendus, teha Puškini jutustusest muusikal. Ja täitsa lahe muusikal, nii et nimilugu „Aleksei i Akulina“ jäi täitsa kummitama. Hämmastav, et seda lavastust on mängitud juba aastast 1999. Ilmselt küll mitte samade osatäitjatega, preili-talutüdrukut mänginud Maria Ovsjannikova nägi küll välja selline küpsem daam, et tema võis olla 10 aastat tagasi esietendusel noor Liisaks sobiv neiu, aga Alekseid mänginud Aleksandr Maijorov oli selline noormees, et tema vaevalt selle versiooni esietendusse kaasatud oli. Teatr na Liteinom lava on kindlasti Vene Teatri lavast suurem, nii et dekoratsioonid olid paigutatud nii, et mingi osa laval toimuvast jäi lavaäärtesse paigutatud dekoratsioonide varju. Lava äärtes olid dekoratsioonideks rahvusliku elemendiga mõisaelemendid, ka hobusepea. Muus lavakujunduses kasutati stangesid suurte vene rättidega. Vene rätid olid üldse selle lavastuse põhielement, külarahvas tantsis rättidega, rättidega stangesid lasti kogu aeg alla ja tõsteti üles, rättidest moodustati mets või hobused jne.
Tantsiti palju ja lollitati niisama, iga võimaluse puhul lauldi, aga see kõik oli piisavalt naljakas, nii et igav ei hakanud ja lahkumise soovi ka ei tekkinud. Peategelased olid ikka nii meeldivad, et tahtsin ära näha, kuidas nad lõpuks „ametlikult“ kokku saavad ja meeldiva paari moodustavad. Eriti naljakas oli, kuidas muidu talutüdrukuna Aleksei ees esinenud mõisapreili Liisa Alekseid oma kodus iseendana vastu võttes ennast ära maskeerib ja küllalt tobeda komejandi korraldab. Veel olid utreeritult naljakad õed Mizintšikovad, kes kõvasti karjusid ja kisasid ja nagu närvihaiged tõmblesid. Väga meeldiv esitus oli Aleksei koer Sbogar Igor Miletski esituses, selline elutark koer, kes kogu aeg tegevust kommenteerib ja kui teda solvatakse, ülbelt ütleb: „Päris auh-auh oled või?!“ Kasutati ka seda nippi, et loeti ette osasid Puškini teosest, kui tegemist oli jutustava tekstiga.
Õhtu naelaks oli aga miss Jackson. Sellest, et seda missi mängib meesterahvas, sain teada alles vaheajal kavalehte uurides, kui selgus, et näitleja nimi on Aleksandr Bezrukov. Muidu vaatasin küll seda miss Jacksonit, et ta on kuidagi imelik, selline pikk ja kiitsakas ja natuke mehelike näojoontega, aga Bezrukov suutis nii hästi naist mängida, et pidasin teda selliseks natuke imelikuks naiseks. Või selliseks näitlejannaks, kes just sellist ebanormaalset naist mängib. Aga et see ongi tegelikult mees.... tuli täitsa üllatusena. Teist vaatust vaatasingi nii, et miss Jackson on mees, aga ei suutnud seda ikka uskuda. Asja tegi keeruliseks veel see, et guvernant Jackson kandis kogu aeg pikka kleiti, nii et polnud näha jalgu, kehaosi, mis enamasti soo reedavad. Isegi öökostüümis, mille puhul miss Jacksonil olid sääred paljastatud, ei saanud hästi aru, kas tegemist on mehe või naiste jalgadega. Sest sellele vaatamata, et kavalehel oli selgelt kirjas, et Jacksonit mängib Aleksandr, ei suutnud ma ikka uskuda, et see on mees! Ta rääkis nii naiseliku häälega, et see tundus täiesti võimatu, no mees ei suuda niimoodi naist mängida!