39 astet

Patrick Barlow „39 astet“, lavastaja Kati Kivitar, Rakvere Teater

Väga andekas jant. Selline tobedalt naljakas, aga samas ei tekkinud üldse sellist momenti, et oleks mõttes ohanud, et no kaua te lollitate seal, lõpetage juba ära. Ülipõnevalt kulgevat seiklusfilmi oleks lavastusena raske teisiti ette kujutada, kõik need lennukite-helikopterite ja rongidega sõitmised, kuidas neid lavastada, kui mitte sellisel lapselikult mängulisel moel, nagu Kivitar teinud oli. Algus oli küll väga hoogne, aga teise vaatuse keskpaigast hakkas jaks kuidagi maha jahtuma ja siis tundus küll, et mõned kohad on üleliigsed, et võiks juba lõpplahenduseni jõuda. Kuigi kogu lugu ise oli äärmiselt segane ja selge oli ainult see, et peategelane põgeneb.
Mängisid ainult 4 näitlejat, kellest Velvo Väli Richard Hannay'na oli läbi kogu näidendi üks ja sama tegelane. Ülejäänud Liisa Aibel, Üllar Saaremäe ning Peeter Rästas astusid üles erinevates rollides. Eriti naljakas oli siis, kui keegi nendest kolmest tegelasest mängis korraga kahte rolli, nii et tema üks tegelane pidas dialoogi oma teise tegelasega. Siis toimusid kiired kostüümivahetused mõne lavale asetatud niši taga või puges näitleja kuhugi peitu ja mängis oma teist tegelast lihtsalt hääletooni muutes. Meesnäitlejad kehastasid ka paari naiserolli. Hakkasin mõtlema, et see on alati naljakas, kui mehed mängivad naisi. Juba ainuüksi see, kui mees paneb selga naise riided, on naljakas. Eriti naljakas, kui mees naist ka tõetruult mängida suudab (näiteks Dustin Hoffman „Tootsie's“), aga vastupidist varianti, kus naine mängib meest, eriti meelde ei tulegi. Ehk ainult „12.öö“, aga sealgi pole meheks kehastunud naine alati sugugi naljakas.
Väga hea oli muusikalise kujundaja Tarmo Keskülli töö, viisijuppidest kõlasid kõik tuntud spiooni- või krimifilmidega seotud teemad. Lahendustest kõige vaimukam oli stseen „2 meest, kes seisavad tänavalaterna all“. Kuidas teatrist põgenenud Richard Hannay oma juhututtava Annabella Schmidti käest kuuleb, et neid jälitatakse ja nende sõnade kinnituseks aknast välja piilub, mille peale akside vahelt tormavad välja nuhid Saaremäe ja Rästas, koos lambiga, mille all nad seisma peavad. Kui teistel näitlejatel oli pisut hingetõmbeaega erinevate rollide vahel, siis Velvo Väli oli peaaegu kogu aeg laval ja kogu see aeg ka füüsiliselt üliaktiivses tegevuses. Nii et isegi saali keskele paistis ära, kui füüsiliselt kurnatud näitleja sellest ringisebimisest on, kui ta näol ning kaelal higipiisad leemendasid. Kuigi samas võis samasugune füüsiline mahv olla ka teistel näitlejatel, kes lennukist alla kukkununa peavad kiiresti lava taha saama ja seal ennast järgmiseks etteasteks valmis seadma. Kui vaheaja alguseks jäid tugitooli „maha lastud“ Richard Hannay jalad eesriide vahelt välja, mõtlesin, et siin pandi nüüd tugitooli paigutusega natuke mööda, aga teise vaatuse alguses, paistsid näitleja jalad samamoodi eesriide vahelt välja, nii et selline leid oli taas taotuslik ja väga naljakas. Nalja sai kõvasti, kuigi kõik oli parajalt jabur, aga ilmselt see just ajaski naerma, et mis vahenditega ja kui leidlikult kõike mängitakse.