Lood Viini metsadest

Ödön von Horvath „Lood Viini metsadest“, lavastaja Robert Annus, Vanemuine

Päris vaadatav jama oli. Vaadatav oligi vist selles mõttes, kui huvitava nurga alt oli lavastatud. Horvathi 1931.aastal kirjutatud draama oli lavastatud pisut kaasaegsemaks, kuigi ei saa öelda, et päris tänapäevaseks. Naljakas oli vaadata just sellist kompotti, et vana tekst ja kaasaegne ümbris. Riiete ja tarbeesemete poolest jäid tegelased küll kuhugi 10 aasta tagusesse aega. Aga päris naljakas oli vaadata sellist hästi vaeste inimeste elu, kuidas nad peavad peost suhu virelema ja oma ideedega hakkama saama. Kahju oli sellest, et peategelase Marianne osas jäi nägemata Maria Soomets. Viimastes versioonides esitas seda osa Maarja Mitt. Ja vanaemaks oli välja võlutud hoopis Leila Säälik! Peale imeliku austria külaelu näidati laval veel täitsa elavat kitse.
Lugu oli tüdrukust, kes peab isa tahte kohaselt abielluma vanamees Oskariga. Mõtlesin, kas see Oskar pidigi olema nii vana, nagu ta Annuse lavastuses Raivo Adlase mängitult oli, või oli ta Horvathil ikka Mariannele vanuseliselt sobivama mehena mõeldud. Vanuseliselt sobivamana, mis ei tähenda muidugi seda, et Marianne teda armastanud oleks, nagu tekstist läbi kajas, tegi Marianne teda jäägitult armastavale Oskarile kogu aeg haiget. Oma kihlusõhtul kohtab Marianne Alfredi, armub temasse kohe ja põgeneb koos Alfrediga, saades kaela isa needuse. Marianne ja Alfred üritavad oma elu korda seada, aga neil pole üldse raha ja mitte midagi ei tule välja. Vahepeal sünnib neil veel laps, kes peagi saadetakse Alfredi vanemate juurde maale, kus Alfredi vanaema lapse ära tapab.
Selline päris sürrealistlik draama, kuigi nimetuse poolest „rahvatükk“. Oli veel palju kõrvalliine, palju laulu ja niisama ringijauramist. Marianne hakkab peale seda, kui laps Alfredi maakodusse saadetakse, tantsijaks ja keegi külarahvast korraldab nii, et Marianne isa näeb tütart „paljalt“ tantsimas. Paljud asjad olid olustikuliselt naljakad, kui neid mõelda 30.-ndate aastate kontekstis, siis oli see tõesti isale suur löök, mis võis lapsevanema viia hauda viia, et tema laps käib striptiisi tegemas, aga selles lavastuses oli Marianne lavaline ülesastumine küll pehmelt öeldes tagasihoidlik, lihtsalt pesus esinemine, pealaegi anonüümselt – pead kattis suur kast. Vahepeal teeb Marika Barabanštšikova mängitud Valerie ära hästi suure töö, et kõiki lepitada. Valerie ise saab ühte Alfrediga, kes oli tema endine armuke. Marianne lepib vist Oskariga, kes teda endiselt armastab ja on valmis Mariannele kõik andeks andma. See Marianne ja Oskari liin jäigi natuke lahtiseks. Ja isa annab ka Mariannele valmis ja tuleb isegi oma väikest lapselast vaatama, kui neile teatatakse, et väike Leopold on surnud. Mis ütlemata jäetakse, on see, et väike Leopold jäi haigeks, sest tema vanavanaema jättis nimelt aknad lahti, et väikelaps haigeks jääks. Seltskond saabub väikest Leopoldi vaatama tõelise uunikumi väljanägemisega Žigullil. Hästi toredad olid „kodubändi“ lauldud vahepalad, solistiks oma tipphetke nautiv baarmen Tanel Jonas. Kõik oli selline jaburalt naljakas, aga samas kurb ka, et inimestel vaesuse pärast niimoodi minna võib.