Pikk pink

Lavakava „Pikk pink“, EMTA XXIV lennu iseseisvad lavastused Hobuvesksis

Lavakava koosnes kuuest lühinäidendist või kompositsioonist, millesse tänased tudengid homsed diplomeeritud näitlejad olid kaasatud nii lavastajate kui ka näitlejatena.
Tagantjärele tundus kõige andekam Roald Dahli novelli järgi inspireeritud miniatuur, tõestisündinud lugu „Genees ja katastroof“ Roland Laose lavastuses. Enne etenduse algust sai kavaleht küll läbi loetud, nii et sellepärast jäi „Geneesi ja katastfooriga“ seoses kummitama ka aastaarv 1889. Nii et vaadates tundus see lugu kuidagi kummaline. Alles pärast etendust, kui olin kavalehele paigutatud teksti veelkord korralikult läbi lugenud, hakkasin otsi kokku viima, et lugu pole mitte kirjutatud 1889, vaid tegevus toimub sellel aastal. Nii et täitsa koomiline tundus tagasivaade tõestisündinud sündmustele 20.aprilli 1889.aastasse, kui keegi naine sünnitab oma neljanda lapse ja on väga ärevil, et see laps võib ära surra (sündmusi ette teades võiks kogu maailm kergendatult hingata, kui see laps oleks tõesti ära surnud, näiteks kasvõi ühe oma varemsurnud venna asemel), sest kõik tema varem sündinud 3 last on ära surnud. Sünnitaja on proua Hitler ja lapsele saab nimeks Adolf.
Kõige igavam oli esimesena pakutud lugu nimetusega „Kantani padi“ - mõttetu filosoofiline soigumine ja varjuteatri esitamine. 4 näitlejat kappasid ringi mustades kostüümides, moodustasid mingeid arusaamatuid kehakujundeid ja püramiide, rääkisid paralleelselt teksti ja tegid muid lollusi. Ka Kristjan Üksküla 2 Tšehhovi novelli olid nõrgad, seda just jutustuste endi sisu poolest. Panna lavale mittemidagiütlevad jutustused, kus mitte midagi ei toimu ja näitlejatel polegi õieti mitte midagi teha. Igav ja maitsetu.
2 kõige mängulisemat ja pikemat lugu olid Hendrik Toompere jn.jn lavastatud „Puhh“ ning Kertu Moppeli lavastatud „Leib!“. Kuigi mõlemas loos oli ühtviisi palju nalja ja lollitamist, täista häid nalju, mis panid südamest naerma ja näitlejad tegid kõike ihu ja hingega, olid mõlemad lood siiski natuke liiga pikaks venitatud, oleks võinud õigel ajal ära lõpetada, et kogu sellest jandist tüdimust tekkida ei jõuaks. Selline paras nooruslikkuse säde oli mängus küll olemas, et kõike natuke, estraadi, tantsu, laulmist, etlemist ja näitlemist. Kuigi mida edasi etendus kulges, seda tihedamini tabasin ennast mõtlemast, et nad ei mängi üldse nagu akadeemilist kooli lõpetavad noored, vaid jätavad pigem harrastusteatri mulje. Erilise koomikupaarina jäi meelde Liis Proode kehastatud Notsu ning Lauri Kaldoja misantroobist Puhh. Notsu oli juba oma välimuselt hästi naljakas – roosades liibuvates retuusides ja lohvakas jopes, kapuuts peas. Magas ka jopes, vahepeal seoti tal peale saadud traumat pea sidemesse, selline tõeline äparduste hunnik. Notsu tuli öösel isegi mu unenägudesse. „Puhhi“ loos olid veel keegi arusaamatud sanitarid, aga see polnudki nii üks ühele A.A.Milne'i „Karupoeg Puhhi“ lavaversioon kui lavastaja Toompere jn. jn. nägemus Saja Aakri metsas toimuvast. Metsaelu oli üle viidud vist hullumajja, nii palju kui ma aru sain.