Elu teatris

David Mamet „Elu teatris“, lavastaja Oleg Kulikov, Draamateater na Liteinom

See oli küll natuke jama ja arusaamatu lugu. Pealegi võimatult pikaks venitatud, kuigi päris väljakannatamatu see istumine polnud. Polnud ju võimalust vaikselt lahkuda ka, kui mängitakse kuskil teatri fuajees, nii et publik sisenes üle mänguruumi. Isegi hilinejad tulid niimoodi, et üks näitelja juba mängis ja siis juhatas ühe hiljaks jäänud paarikese oma kohtadele, julgustades neid: prohodite požaluista! Joosti ringi mööda teatritreppe ja publiku jalutusruumi, põhiliselt mängiti kahe trepi vahele jääval alal, mis on Vene Teatri black box saali ees. Huvitav oli vaadata ühte seina paigutatud peeglit, sealt avanes hoopis uudne pilt. Nii et kui näitleja seisis publiku poole küljega, sai teda peeglist peegelpildis vaadata, nii et teine külg näitlejast oli ka näha.
Niipalju kui ma aru sain, toimus tegevus teatrimajas peale etendust. On vana näitleja ja noor näitleja. Noor näitleja õnnitleb vana näitlejat esietenduse puhul, nad hakkavad arutama, kuidas stseenid välja tulid ja kui andetu üks naisnäitleja on, et ta on laval ainult sellepärast, et ta on ilus. Aga ta pole ilus seesmiselt, vaid väliselt. Siis hakkavad nad grimmi maha võtma, teevad mitu korda ühte stseeni läbi, kuidas noor näitleja vana näitleja ümber taidleb ja tema külge vihmavarjuga nagu kinni jääb. Vahepeal jooksevad mööda treppe ja jalutusruumi veel üks mees ja naine, ning naine tuleb lõpuks mänguplatsile ja läheb koos noore näitlejaga minema. Selline sisutu ja küllalt arusaamatu lugu oli, nii et jäi päris arusaamatuks, miks seda lugu peaaegu 2 tundi pidi mängima, oleks ka poolest tunnist piisanud. Lavastuses kasutati elavat muusikat, mida tegi pianist. Põletati küünlaid ja joodi veini. Pidi vist romantiline olema. Vahepeal esitas vana näitleja Firsi teksti „Kirsiaiast“. Riiete poolest oli segane stiil, kui see oli mõeldud nii, et tegelased on oma teatrikostüümides, nendes kostüümides, milles nad just laval olid, siis oleks veel aru saanud, aga ilmselt pidid need riided ikkagi tegelaste endi riided olema, sest nad käivad vahepeal väljas söömas ja kuskil veel. Vanaaegsed eelmise sajandi alguse riided olid, nii et ka loo ajalist telge oli raske paika panna, kuigi jutu poolest tundus, et näidend on ikkagi kaasaegsem kui XX sajandi algus.