Arkaadia

Tom Stoppard „Arkaadia“, lavastaja Hendrik Toompere jr., EMTA lavakunstikooli XXIV lennu bakalaureuselavastus

Päris raske filosoofiaga näidend, igal juhul jälgida oli seda raske ja tüütu. Olen näinud „Arkaadiat“ ka 1997.aastal Linnateatris, siis jättis see küll sellise hästi huvitava tüki mulje, et ma elasin kogu hingest kaasa Thomasinale, kes ennast oma tuppa ära põletas. Kui Septimus talle ütleb, et noor daam oleks küünlaga ettevaatlik, siis tahaks, et Septimus Thomasinat rohkem hoiaks ja temaga kaasa läheks, et ei juhtuks seda fataalset õnnetust, mis Thomasina eluküünla tema 17.-ndal sünnipäeval kustutas. Siis olid Thomasinaks-Septimuseks imekaunilt harmoneeruv paar Katariina Lauk ja Jaanus Rohumaa. Lavakate esituses olid vastavad tegelased Liis Haab ja Mait Joorits, kes oma mänguga eriti ei veennud ega kaasa elama ei kiskunud.
Kuigi täitsa hea lavastus oli, vähemalt mitte mingi selline jama, et poole pealt ära minna oleks tahtnud. Eriline väärtus vaatamisel oli muidugi see teadmine, et neid noori rohkem ühtse koosseisuna laval ei näe, sügisest juba kõik teatreid mööda laiali. Ja kogu seda hulka tulevasi näitlejaid vaadates, arvestades, et see on kõigest pool kursusest, tekkis küll peast kinni haarama kutsuv küsimus: no kuhu nad kõik lähevad? Selleks tuleks mõne teatri praegune koosseis tervikuna lahti lasta, et neile kõigile tööd leida. Ja kahe aasta pärast tuleb taas sama hulk noori juurde.
Küllalt keerulise teksti kuulamise muutis veel arusaamatumaks segadus nimedega. Kogu aeg räägiti kellestki proua Chaterist, ja mina mõtlesin, et see on Thomasina ema Sandra Üksküla Uusbergi kehastuses. Eelmisest lavastusest mäletasin, et seda tegelast mängis Ene Järvis ja nüüd oli selles mõttes palju meeldivam vaadata, et Sandra on vähemalt teiste tegelastega ühevanune. Muidu eelmises versioonis oli nii, et Septimus on ilus noor mees, kes loogiliselt võttes peaks armuma Thomasinasse, nagu lord Byrongi, aga mõlemad armuvad hoopis Thomasina emasse ja ripsutavad samal ajal tiiba kergemini kättesaadava proua Chateriga. Kuni ma siis lõpuks aru sain, et Thomasina ema ei ole proua Chater, siis oleks tahtnud teksti tagasi kerida ja kõike uuesti otsast peale kuulata, et kuidas see lugu nüüd ikkagi oli, kes on kelle naine ja kelle armuke ja siis seda kõike mingi kolmanda naisega ette kujutada, mitte võtta jutu sihtmärgiks Sandra Üksküla Uusbergi.
Näidendi tegevus toimub ühes ruumis, aga kahel erineval ajal. 1810.-ndatel ja meie ajal. Põhiküsimus on see, kuidas oli selle majaga seotud lord Byron. Minu jaoks oli see täiesti kõrvaline küsimus, täiesti suva, kas mingis majas käis lord Byron ja mitu jänest ta seal jahi ajal maha lasi, või ta ei käinud seal. Nii et kõik see teoreetiline jama, mis oli seotud kirjanduslooliste paralleelide ja oletustega või veel hullem matemaatiline teooria pani pea kergelt valutama. Kahju oli nähtud koosseisus, oleks tahtnud näha Hannah Jarvisena Marta Laant, aga mängis hoopis Kertu Moppel. Bernardina oleks parema meelega vaadanud Roland Laost, kuigi ka Marko Lehel polnud midagi viga. Sellise rakse ja pingelise dialoogi kohta oli üliõpilaste esitus ikka väga hea ja hoidis minu meeled vaatajana kogu aeg erksana, et vaadata, kuidas keegi mingile fraasile reageerib või kuidas mõni tegelane suuda rääkida ühte jutti 10 minutit teksti. Tuletas meelde sama autori näidendit „Hüppajad“, kus oli hästi palju pikka ja keerulist tekstilist osa, ikka kuni poole tunni monoloogini välja. Artur Tedremägi oli jälle saanud vaikiva rolli, nagu ta siiamaani on kõigis selle kursuse nähtud lavastustes olnud rohkem statisti või mööbli rollis. Kuigi nagu selgus „Lumekuningannas“, oskab nii rääkida kui ka näidelda küll.
Mänguruumiks oli Coverlyte suvine residents, kuhu leedi Croom oli loonud Arkaadia, mida nüüd lammutama hakati. Ilusa lammastega landschafti asemel tahetakse teha eraklat, aga puudub erak. Kaunilt vuliseva ja päikese käes sillerdavaid pritsmeid taeva poole heitva oja asemel tahetakse teha läbikäidamatut sood jne. Maastikku ennast küll ei näidata, tegevus toimub kogu aeg suures saalis, mis XIX sajandil oli Thomasina õppetuba ja XXI sajandil on see mingi lihtsalt tuba suure lauaga. Laua ümber ja peal siis kogu tegevus käibki.