A.Tolstoi „Buratiino“, lavastaja Svetlana Svirko, Draamateater na Liteinom
Päris lahe lauludega jant oli. Vähemalt igav ei hakanud ja piinlik ka polnud, et sellist asja vaatama peab. Buratiino oli tehtud kasehalust, vähemalt kasepuu moodi triibuline nägi välja Buratiino kostüüm, kui poiss oli alasti. Nina kleepisid talle ette kass ja rebane, võtsid välja triibulise paberi ja panid selle torrukeeratuna Buratiinole ninaks ette. Kui papa Carlo pojale riided õmbleb, on need ninaga ühte stiili triibulised rõivad. Lauldi hästi palju, kuigi mingit huvitavat liikumist tantsude juurde polnud loodud, nii et selles mõttes oli natuke igav. Karabas-Barabasi mängis hästi pikk mees. Nukuteatri direktori saatjateks olid 2 dalmaatsiakoera, keda mängisid hästi lühikesed näitlejannad. Mingi aeg ma isegi mõtlesin, et dalmaatslasi mängivad lapsed, aga järgmisel õhtul neid samu näitlejannasid ja Barabasi esitajat taas koos laval nähes, sain aru, et lihtsalt ongi selline efekt, et hästi lühikesed naised ja väga pikk mees. Malviina oli oma etenduses esinemise ajal lasteetenduse jaoks natuke liiga pornoriietes – pesus, aga hiljem juba normaalsemas kostüümis. Kilpkonnal oli seljas ranits, mis pidi kujutama kilpi. Kuldvõtmekest näidati lavastus niimoodi, et avati kast, kus sees oli võtmeke, lava pimendati ja kasti hoidev tegelane jäi valgussõõri, niimoodi säras kullast võti.
No comments:
Post a Comment