Kaval-Ants ja vanapagan

Erki Aule „Kaval-Ants ja vanapagan“, lavastaja Erki Aule, Rakvere Teater

Haipisin selle näidendi lastele üles, sest endal oli olemas mitmekordne ja vapustavalt naljakas vaatamiskogemuse Vanemuise 1994.aasta samast näidendist. Rakvere suutis kahjuks halvasti üllatada. Kõigepealt oli täiesti jube see, et Kaval-Antsu, kelle ideaalkujuks peale Vanemuise lavastust on minu jaoks üliliikuv ja sellesse rolli ideaalselt sobiv Margus Jaanovits, oli nüüd pannud seda nooruslikku selli mängima vanamehe Volli Käro. Kõik tundus kuidagi proportsioonist väljas. Ka see, et lavastuses oli ainult 2 osatäitjat, näidendi nimitegelased. Et välja olid valitud hoopis teised stseenid eesti rahvalikest naljanditest Kaval-Antsust ja Vanapaganast kui Vanemuise lavastuses näha sai. Kaval-Ants jättis tõesti mingi hullu rahaahne laiskvorsti mulje, mitte sellise lõbusa vimskivenna, nagu ta Jaanovitsi kehastuses oli. Et teeks vanapaganale lihtsalt nalja, kavaldaks ta üle ja selle tulemusel ei peaks tööd tegema. Käro Kaval-Antsul tiirles kõik raha ümber. Iga liigutuse eest oli talle vaja maksta ja need tema vanapagana ülekavaldamise trikid ei tundunud üldse nii vaimukad, nagu nad olema oleksid pidanud.
Näidend võis väikestele lastele päris hirmu tekitada. Algusstseenis, kus vanapagan lava katva riide alt välja ilmub, oli saalist nii mõnestki kohast väikelaste nuttu kuulda, suurest ehmatusest, tumedast lavapinnast ja sellest koledast tegelasest, kes maa alt välja ilmus. Ma isegi kartsin igasuguseid saatanaid ja mulle olid täiesti vastuvõetamatud need lood, kus saatanatest räägiti, kaasa arvatud „Nukitsamees“, kuni päris täiskasvanu eani välja, alles Bulgakovi Woland pani mind saatana suhtes leebuma. Kuigi ka „Meistrit ja Margaritat“ oli alguses hirmutav lugeda, see on ju saatan, kellest seal kirjutatakse, ta elab kuskil põrgus ja viib sinna patuseid hingi! Velvo Väli mängitud vanapaganal oli päris andekas kostüüm, selle alumine osa läks sujuvalt üle kapjadeks, nagu terve jala ulatuses oli püksisäär. Terve selle suure janditamise peale, mis oli väga rahvuslikult esitatud, oli palju rahvalikke tantse ja kasutati otse kui Põllumajandusmuuseumist pärit talutarbed. Lavastuse lõpp oli tõesti õpetlik, need Kaval-Antsu lollused hakkasid juba tõesti üle piiri minema, nii et vanapagan paneb Kaval-Antsu aita kinni ja siis aida põlema. Järgmises stseenis selgub, et see kõik oli vaid uni, Kaval-Ants teeb sellest omad järeldused, et ei ole ilus liiga ahneks minna ja et tema endine peremees Vambola oli ikka kõige parem.