Petruška

Balletiõhtu „Petruška pärastlõuna“, koreograaf Pontus Lidberg, Vanemuine

Balletiõhtu koosnes kolmest osast: M.Raveli „Šeherezade“, C.Debussy „Fauni pärastlõuna“ ja I.Stravinski „Petruška“. Midagi nii igavat pole ammu näinud. Kogu aeg oli tahtmine magama jääda. Kui kunagi öeldi filmi „Täna öösel me ei maga“ kohta „Täna öösel me ei maga, sest magasime juba kinos“, siis „Petruška pärastlõunat“ soovitaks ka sellistele inimestele, kellel on unega probleeme. Kõik 3 lühiballeti olid ühes stiilis: sünged, vähese valgustusega ning arusaamatud. Kavalehel seletab autor, et tegemist on fauni ja Petruška identiteediotsingutega. Nojah, mis siis ikka, head otsimist. Ikka päris jabur oli kogu see värk. Kuigi Triinu Pungitsa loodud fantaasiakostüümid olid täitsa vahvad, kahju oli aga sellest, et neid korralikult vaadata ei saanud. Nendel tegelastel, kes kogu aeg laval olid, olid igavamad kostüümid, huvitavamate kostüümidega tegelased ilmusid aga lavale väga harvadeks hetkedeks. Siis ka väga pimedale lavale, nii et rohkem võis aimata, mis laval toimub, kui seda konkreetselt näha.
„Šeherezade“ ajal jäi üldse arusaamatuks, milleks tantsijaid kuhugi tagaplaanile väga ebamugavatesse poosidesse kujudena asetada, näiteks pidi üks tantsija kogu selle aja, kui Karmen Puis laulis, hoidma kätt liigutamatult üleval, see võis ikka päris piin olla. Oleks võinud sinna mannekeenid asetada. „Faunis“ oli tantsu natuke rohkem, seal oli huvitav vaadata, kuidas viiest tantsijast üks „paljas“ oli. Kes nüüd järgmisena riidest lahti võtab ja kes tema riided selga paneb. Pluusid ja püksid, mida selle osa esitamisel kanti, olid kuidagi universaalsed, et mahtusid selga nii meestele kui ka naistele. Kuigi, kui riided juba seljas olid, siis ei oleks küll ette kujutanud, et need samad riided võivad ka natuke suurema kondiga mehele selga mahtuda, mis hapral naisterahval seljas on. Aga tohutult igav oli, võitlesin kogu aeg unega.
Arvasin, et „Petruška“ on ikka hoogsam ja lõbusam ja rohkem valgustatud. Aga ei midagi, samasugune udus ja pimeduses soikumine jätkus, kuigi muusika oleks särtsu poolest ju palju rohkemat võimaldanud. Täiesti võimatu oli aru saada, kes on maur ja kes on Nukumeister ja mis need tegelased seal üldse toimetavad. Oleks väga tahtnud selles lavastuses näha venelikkus, sellist tõelist vene jarmarka õhkkonda. Enam-vähem vaadatavad olid varjuteatrina esitatud stseenid. Tantsijatest oli kahju ka selles mõttes, et lava polnud kaetud aksidega, kogu lavatagune sein oli näha, sinna ette olid asetatud ainult kolmnurkjalgadel seisvad prožektorid. Lidbergi tantsustiil oli iluvõimlemine, kusjuures iluvõimlejad olid paigutatud musta kasti. Ainult maas vähkremine ja keerutamine, hüppeid ega tõsteid praktiliselt polnudki. Isegi võimlemispallitaoline ese oli mängu toodud, et iluvõimlemisharjutusi parem sooritada oleks.