Hiilgav

Peter Quilter „Hiilgav“, lavastaja Ingomar Vihmar, Eesti Draamateater

„Hiilgav“ polnud sugugi hiilgav. Ikka täitsa jama oli, tüütas juba esimese vaatuse kestel ära, nii et kuidagi hädaga sai vaheajani ära kannatatud ja siis selleks korraks sellest majast lahkutud. Kohe üldse ei huvitanud, mis seal edasi saama hakkab, midagi asjalikku niikuinii ei saanud. Hämmastama pani, et kuidas võetakse lavastada selline näidend, kus teksti ega sisu peaaegu polegi. Laval on lihtsalt tegelased, kes peavad tühja loba ajama ja publikust naerukohti välja kiskuma. Kõige naljakam ehk neist see, et keegi suudab kõvasti ja valesti laulda. Sain muidugi aru Ita Everist, kui raske tal võis olla seda enesekriitika puudumisega lauljannat mängida, sest viisipidaval inimesel pole üldse kerge valesti ja mööda laulmist teeselda, ikka kipub hääl nagu automaatselt õigete nootide peale minema. Aga see Everi oskus oli ka ainus väärtus, mis selle lavastuse puhul vaatamist tasus, sedagi sai juba esimese vaatuse ajal piisavalt nähtud, nii et rohkem vaadata ei viitsinud.
Mingit koomikat taheti veel tekitada Ülle Kaljuste käpad püsti magama koeraga (surnud koer?) ja Britta Vahuri mängitud mehhiklannast teenijaga, kes pidi koomiliselt mõjuma nii keelebarjääri tõttu – tema räägib oma keeles, millest pererahvas aru ei saa, ning vastupidi, ise ta ei mõika midagi pererahva keelest, kui ka teenijanna gabariidid, riiete alla pandud ülisuured rinnad ja tagumik, mida Vahur käies õõtsutades liigutas. Jah, nagu Eesti Ekspress kirjutas, plakat on lavastusele tõesti hiilgav tehtud, aga vaesemale publikule, kes piletit osta ei jõua, ainult selle plakati vaatamisest piisabki, teatrisse minna pole tõesti mõtet.