Pal tänava poisid

F.Molnar – A.Toikka „Pal tänava poisid“, lavastaja Aare Toikka, VAT Teater

Alguses tundus päris jama lugu, aga kuna lastele meeldis ja na keeldusid peale esimest vaatust ära minemast, siis jäin minagi lõpuni vaatama. Ja ega see nii halb ka ikka polnud, et poleks seda teist vaatust ära kannatanud. Huvitavalt mänguline etendus oli. Mind üllatas, et mängib ainult 4 näitlejat. Ja kõigepealt ehmatas see, et see polegi see lavastus, mida ma plakati kaudu ette kujutasin. Ma arvasin, et need on sinakad kiilakate peadega mehed, aga kui vaheajal trepigaleriisse ülespandud plakateid vaatama hakkasin, sain aru, et need kujud, keda ma ette kujutasin, olid hoopis lavastusest „Robinson Crusoe“.
Alguses häiris see, et nad mängivad ainult neljakesi, kuigi VAT Teatris ju meestepotentsiaali on. Oleks tahtnud näha ikka suuremat massi, et on tõesti see suur Pal tänava kamp, keda nad kujutavad. Aga 4 näitlejat said päris omapäraselt hakkama nii terve Pal tänava kamba kui ka nende vastaste Punaste kujutamisega. Sellised omapärased rollivahetused olid, et kui tõmmati punane müts pähe, siis oli tegemist vastasega ja vahepeal võis üks näitleja ühes stseenis mängida mitut tegelast, vahetas ainult asukohta lava ja mängis teises stiilis. Midagi sellist näidati küll palju paremini lavastuses „Misantroop“, kus piiratud arv näitlejaid kümmekonda tegelasi kujutasid. Pal tänavas nii head näitlejameisterlikkuse taset ei saavutatud, aga normaalne keskmine oli ikkagi.
Lollitamist tundus ka esialgu liiga palju olevat, aga lastele läks see hästi peale. Kui pealik Boca ja väike Nemecek botaanikaaias vaenlase piirkonda luurama lähevad, sõidavad nad seal tiigi peal paadiga, mille käigus pritsitakse publikusse vett. Kõige rohkem naeruvastukaja tekitas Kaspar Jancise nägudemoonutamine, mis minu jaoks oli küll liiga jäle ja jämekoomiline. Selline Jim Carrey stiilis näoväänamine, nagu oleks kummimask ees, et nägu siiapoole viltu ja teisele poole viltu ja siis vahepeal keelt ka hästi pikalt suust välja. Lavakujunduses oli kesksel kohal harmoonium, sellest pillist hääle väljavõlumine pani mind täitsa seda etendust vaatama. Mul on meeles, kuidas kunagi maal vanatädi juures sai ka seda pilli proovitud, aga ühtegi heli sealt välja ei tulnud, sest oleks pidanud seda püsti seistes mängima. Seda tuleb mängida nagu orelit, et ühel ajal kasutad klahve ja samal ajal puhud jalgadega pillile õhku sisse. Pedaalide asemel on 2 suurt lõõtsapakku, aga mul jalad sel ajal nende pakkudeni ei ulatunud. Vaatasin, millise kergusega kõik Pal tänava poisse kujutanud näitlejad seda pilli käsitlesid. Veel kasutati pillina omapärast elektrikitarri – suur puust kasti, millele kitarrikael külge pandud. Ja see mängis täitsa nagu kitarr. Tiigil sõudmise stseeniga seoses oli hästi kujutatud paadi liikumist vee peal, kui kujutletavas paadis olevad näitlejad sõudsid ja 2 harmooniumi taga istuvat näitlejat liigutasi ratastel poodiumi koos pilliga edasi, mis lõi visuaalselt mulje, et paat on tõesti kuskil veekogul ja liigub seal.
Päris jäle stseen oli, kui suust suhu anti edasi katti. Üks nätsutas läbi ja andis edasi teisele, see kutsus saalis esile ikka päris võikaid hüüatusi, endalgi läks süda pooleldi pahaks. Tütar keeldus uskumast, et Nemecek päriselt ka ära suri. Mõtles, et tegemist on mingi eksitusega, ta oli ju nii armas ja vapper poiss. Ja vist jäigi mõtlema, et tegelikult on Nemecek elus ja mängis oma peas läbi stsenaariume, kuidas Pal tänava poisid kõik õnnelikult edasi koos on ja suureks kasvavad. Mul oli lapsena olemas raamat „Pal tänava poisid“, katsusin seda isegi lugeda, aga läbi lugeda ei suutnu, piirdusin vist ainult piltide vaatamisega, millegipärast tulid mõned stseenid kuidagi kirjanduslikult päris tuttavad ette, nagu Nemeceki surm, kuidas ta haige on ja kuidas vastasleeri esindajad kõige julgemat Pal tänava poissi vaatamas käivad. Eks ta mingi poistele mõeldud sõjakas ole, tüdrukutele seal minu meelest küll midagi huvitavat lugemiseks pole, aga vaatamiseks kõlbas ka. Eriti, kui seda veel mänguliselt ja lastepäraselt esitatakse. Väga ilusti oli esitatud stseen, kui Nemecek on üksinda Punaste juures ja jätab seal oma vaprusega nii kustumatu mulje, et talle lahkudes au antakse.