Kuidas läksid tülli...

Nikolai Gogol „Kuidas läksid tülli...“, lavastaja Sergei Artsibašev, Majakovski nim.Teater

Mingi täielik jama oli. Juba esimese stseeni ajal tekkis kindel teadmine, et vaheaeg on lahkumiseks õige aeg. Kogu ülejäänud vaatus seda teadmist kummutada ei suutnud. Mängiti tobedalt ülepingutatult, nalju kisti välja labaste jalaga perse trikkidega. Erilisi staare ka kohal polnud, kuigi reklaamist jäi nagu meelde, et seal peaks mängima Marina Nejolova. Keegi veel küsis ka minu käest, et kuidas siis Nejolova oli, aga ei olnud seal mingit Nejolovat, hoopis ebanormaalselt räuskav ja taidlev Svetlana Nemoljajeva oli.
Lavastus tuletas meelde hiljuti nähtud „Naisevõtu“ haledat klooni. Minu meelest oli isegi lavastaja sama, teater oli kindlasti sama. Ja autor ka muidugi. Vist Majakovski teatril Gogoli 200ks sünniaastapäevaks korraldatud seeria. Kavalehel oli kirjas ka kogu teatri repertuaar ja seal hakkas silma veel nii mõnigi Gogoli ainetel tehtud lavastus. „Naisevõtt“ oli ikkagi korralikult tehtud lavastus, heade näitlejate ja läbiva ideega. Siin oli kõike läbisegi, väga haleda kapustniku moodi, et tulevad lavale välja ja hakkavad lolli mängima. Nagu „Naisevõtuski“, kasutati siin rahvuslikke viisikesi laulvat ansamblit, muusika tuli küll lindi pealt, aga laul natuuris. Koor oli asetatud pika kõrtest punutud aia taha, kuhugi kõrgustesse, nii et nad vaatasid sealt nagu üleaedsed, kuidas 2 lahutamatut sõpra Ivan Ivanovitš ja Ivan Nikiforovitš tülli lähevad ja mis sellest kõigest välja tuleb. Väga mage värk. Esineti ukraina rahvuslikes kostüümides, 2 peategelast käisid vahepeal ringi pikkades öösärkides ja kootud sokkides. Lavakujunduseks oli suur hoov, mis kujutas mõlema mehe hoovi, laudsite peale ehitatud lava käis keskelt pooleks ja kui siis suur tüli algas, tõmmati sinna laudade vahele kraav, mis määras justkui piiri, et ühele poole jääb üks mees ja teisele poole teine. Tüli hetkel lõi välku ka.